Minu tüütud austajad

Olla valge tüdruk Indias on vahel üsna raske, sest pidevalt oled tähelepanu keskpunktis. Seega on ka üsna loomulik, et meesterahvad kipuvad liini ajama. Kaks paremat kildu on siiani juhtunud, mis on seotud kirjade saatmisega – romantikud eks :D 

#1 – Rohun
Kõndisin koju, kõrvaklapid peas. Kuna telefon helises, siis pidin need eemaldama. Pärast kõne lõppu märkasin, et üks noormees oli mul sabas sörkinud tükk aega ja üritas nüüd minuga rääkida. Ta tundus väga arg olevat ja ütles vaid a la , et ta tahaks minuga väga kusagile kohvi jooma minna vms ning et ma helistaks talle, sest see teeks ta väga õnnelikuks. Siis ulatas mulle kirja ning kuna ei lubanud tal mind koju saata, siis läksime laiali. Ja ohohohooo see kiri oli päris naljakas. Vaata ise siit ja teist poolt siit ning saad hea kõhutäie naerda!
 

#2 - Aravind
Läksin ükspäev raamatupoodi ja riiulite vahel sobrades hakkas üks noormees minuga rääkima. Natuke siis vestlesin vastu, aga kuna tean, et sellised asjad toovad tavaliselt ainult jama kaela, siis üritasin olla passiivne. Okei, jutustasime u. 5 minutit ja siis lahkusin poest. Käisin veel kaubamaja peal ringi, toidupoes jne. Poolel teel koju oli järsku seesama noormees minu kõrval. No boooože moi – ilmselt jälitas mind!? Ütles mulle kogu aeg, et tahab olla mu sõber, Eestis tööd ka leida ja mida kõike veel. Andis ühe lipiku oma andmetega ja ütles, et ma talle kindlasti helistaks. Kuna tavaliselt nad ei lahku, kui ütled „ei“, siis ütlesin, et võib-olla helistan. Valgusfoori juures sain teada, et ta läheb otse, mille peale ma vastasin, et pööran vasakule. Loomulikult küsis ka see kutt, et kas võib mind saata, aga keeldusin taaskord. Pean mainima, et selle valgusfoori juurest koduni on veel tükk maad ja mitmeid tänavaid – umbes 500 meetrit.
Mõned päevad hiljem ilmub meie maja vahimees korteri ukse taha ning ulatab mulle ühe kirja. See oli sellelt samalt tüübilt! Kuidas ta leidis mu maja!? Kriiiipiiii!! Ütles, et tuleb mulle külla homme kell 10. Mõtlesin, et huuuh olen tööl ning ei pea temaga tegelema. See aga juhtus sel samal päeval, kui olin kirja saanud ehk siis vahimees ulatas kirja päev hiljem. Õnneks on ta indialane ning tuli seega kell 10 India aja järgi – ehk kell 11 :D Kuna oli pühapäev, siis olid kõik mu korterikaaslased kodus ning said seda showd näha. Ta oli ennast üles löönud ning tõi mulle lilled, šokolaadi ning ka uue kirja. See kiri oli veel meeleheitlikum, kui eelmine! Peale kõige muu kirjutas ta ka, et tuleb minu juurest läbi kolmapäeval kell 9 hommikul – „oioi, siis olen ma ju kodus mõtlesin“ ma! Ja kui kätte jõudis kolmapäev, siis kella 10 paiku helises uksekell. Hiilisin vaikselt ukse juurde, et näha, kas see on tema. Mu korterikaaslane Emma oli sama uudishimulik ning piilus ukse juures. Kuigi ta ütles sellele kutile, et ma olen tööl, siis ta siiski ei tahtnud väga lahkuda. Lõppude lõpuks lasi ta uksekella ja passis meie maja koridoris umbes 45 minutit. Üritas veel koridori akent ka avada ja vist rõdule ronida!? Ei tea, mis tal peast läbi käis, aga see oli väga väga tüütu!
Järgmisel hommikul ilmus ta kella 8 paiku ukse taha ja hakkas uuesti kella helistama. Mina veel igatahes magasin ja peaks mainima, et see polnud just kõige meeldivam äratus! Õnneks keegi ei teinud temast välja ning ei läinud ust avama. Seega pole temast rohkem midagi kuulnud ja loodan, et ta on mu unustanud. Siiski olen üsna valvas kodust väljudes ja saabudes.

Nüüd on asjad nii kaugel, et värvisin pea täiesti mustaks lootes, et ehk ei näe niiiiiiii välismaalane välja. Tõsi, seljatagant ei saa tõesti keegi väga aru, aga nägu ei peta siiski kedagi ära :D