Kuidas ma olen juba Indialustunud?

Umbes 2 kuud on möödas sellest, kui siia saabusin. Tundub vähe, aga ilmselt piisav aeg, et hakata osaliselt käituma nagu kohalik. Kuidagi peab ju sisse sulanduma, eks? Siit siis mõned näited:

• Kokkan kodus India sööke. Nüüd on täiesti tavaline, et söön nii lõuna kui õhtusöögiks riisi ja mingisugust kastet. Muud asjad ei tule väga pähegi, sest see on lihtsalt niiiiii hea ja toitev. Olen üritanud ka Eestipäraseid toite valmistada, aga lihtsalt täiesti võimatu on leida õigeid koostisaineid ja panna see maitsema nagu kodus. Sellepärast on lihtsam variant kohalikke maitseid järgida.
• Liiklusega olen juba ülimalt harjunud, nii et see ei tundugi väga kreizi enam. Tee ületamine on lihtne ja panen vahel isegi käe auto ette (nagu see suudaks autot võluväel peatada eks) nagu kohalikud. Ükspäev läksin bussiga tööle ja tuli välja, et see ei peatugi mulle sobivas peatuses, vaid põrutab mööda. Siis nägin aga, et liiklus on natuke tihe ja buss aeglustas. Osad inimesed hüppasid maha...ja siis mina nende järel. Rõhutan, et buss veel liikus. 
• Kauplemine on juba veres. Ma küll ei naudi seda tegevust, aga kuna tean, et see on igapäevaselt täiesti hädavajalik, kui tahad midagi rahakotti ka jätta, siis olen selles päris osavaks muutunud. Iga toote või teenusega pead ikka teadma, mis hinda oled reaalselt valmis maksma. Selle hind, mis öeldakse pead tavaliselt kahega jagama ja siis leiad vahepealse ala. Siiski, kui tead, mis hinda tahad ja teine pool ei tule sellele absoluutselt ligilähedalegi (nt. Auto/riksha juhid), siis hakka minema jalutama. Mõnedel juhtudel lasevad nad sul minna, teistel juhtudel kutsuvad paaniliselt tagasi ja nõustuvad sinu pakutud hinnaga.
• Selle asemel, et noogutada inimestele kõigutan seda vahel küljelt küljele...seda muidugi harva, aga see harjumus hakkab kahtlaselt ruttu külge. Vot, siit moraal: ei tohi teha nalja teiste üle, sest varsti oled ise samasugune!
• Töökaaslased räägivad vahel hindi keeles omavahel ning ma üldiselt ei pööra sellele eriti tähelepanu. Aga nii kui kuulen tuttavaid sõnu või inglisekeelseid väljendeid, siis lähevad kõrvad kikki. Ja seda aina tihedamini. Viimasel ajal lausa aiman lausete tähendust ja võtan inglise keeles vestluseset osa. Mõnikord ka vastan nende hindikeelsetele küsimustele. 
• Veel ütlevad mõned, et mu aktsent hakkab Indiapäraseks muutuma. Oeh...kas tõesti? Praegu olen päris nohune ja sellest ka nohuhääl. Ka see pidi andma vürtsi juurde Indialikumale kõlale. 
• Varem bussis või Share Auto’s olles istusin alati võimalikult sissepoole ja tõmbasin koomale, kui uued inimesed sisenesid. See on ju viisakas. Kohalikud aga istuvad võimalikult teisele poole äärde, et neil endal oleks hiljem mugav väljuda. See põhjustab uue inimese sisenedes üsna palju ebamugavusi, kuid väljuda on tõepoolest mugav. Sellepärast olen ka ise hakanud tihtipeale nii tegema. 
• Ostan ka kohalikku ajalehte, et siinsete uudiste ja tegemistega kursis olla. See maksab vaid 2,5 ruupiat! Avastasin, et pooli olulisi asju ei mainita mitte kusagil ei Eesti ega ka rahvusvahelistes ajalehtedes. 
• Selle asemel, et numbreid loendades (nt. 2599) öelda two-five-nine-nine (kaks-viis-üheksa-üheksa) ütlen ka mina two-five-double nine (kaks-viis-topelt üheksa). Ei tea ühtegi teist riiki, kus nii öeldakse. Isegi siinsed kanadalased ja uusmeremaalased väidavad, et pole sellist loendamist varem kohanud. 

Siiski...päris indialane minust siiski veel saanud pole – vetsupaber on väga südamelähedane! :D:D Lisaks on juuksed kahtlaselt blondiks juba läinud – appi!!