Kuidas ma ära eksisin & veidi draamat (10.08)

• Transpordiga on siin ikka paras kammajaa. Bussiplaanid pole just kõige paremad, Share Auto täpset marsruuti ei tea ka keegi ja Auto liiga kallis, et iga päev sõita. Niisiis mõtlesin, et uurin erinevaid variante, et teaks, milline on kõige parem. Hakkasin hommikul tööle minema ja mõtlesin teist päeva järjest, et proovin bussiga Share Auto asemel. Eelmine päev ei olnud bussipeatust üles leidnud ja mõtlesin, et täna on ehk rohkem õnne. Kuna sellised ürgsed ja harimata kohalikud inglise keelt eriti ei kõnele, siis polnud väga tihanud küsida ka. Seekord olin julgem ja targem. Minu korteri kõrval on üks ümmargune park, mille ümbert saab vaid ühes suunas sõita ning keskelt saab ka läbi kõndida. Kõigepealt saadeti mind pargi teise otsa ja öeldi, et peatus on seal. Kui jõudsin sinna ja küsisin uuesti, et kus peatus on, siis juhatati täpselt teisele poole tagasi. Siis leidsin õnneks koha üles, aga bussi ei tulnud ja ei tulnud. Kui tundus, et on täiesti viimane minut minema hakata, siis läksin Autoga Skywalk’i kaubanduskeskuseni ja sealt Share Auto peale. Enamus teed tundus täiesti tavaline ja juba natuke tuttav, aga ühel hetkel ei tundnud enam ühtegi kohta ära. Alguses ei paanitsenudki, vaid mõtlesin, et nagunii lihtsalt ei mäleta. Siis aga hakkas juht ja kaks viimast reisijat küsima, et kuhu ma minna tahan. Ütlesin neile tänava nime ja näitasin kaardilt ka. Selle peale kostis juht, et ta ei lähe sinna ja pean maha minema. Väga tungivalt. Loomulikult polnud mul õrna aimugi, kus asun ning mõnda aega keeldusin maha minemast. Lõpuks ikkagi väljusin ning võtsin Auto, et kuidagi tööle jõuda. Kauplemisest ei tulnud ka suurt midagi välja ja pidin ikkagi 50 INR maksma selle pisikese sõidu eest. Tööle jõudsin u. 11.15 kella 10.30 asemel. Pahandada ei saanud, vaid pigem olid töökaaslased just mures, et kas kõik on korras.
• Täna ilmus meie korterisse üks venelanna, kes kolis siit välja, aga tema asjad olid veel siin. Meie majapidaja oli aga talle öelnud, et kuna siin elab 5 inimest 6 asemel, siis ta peab ka ikkagi see kuu üüri maksma. Kuna ta oli maksnud 10 000 INR deposiiti, siis ei saanud ka niisama maksmata jätta. Selle asemel, et siis rahulikult seletada ära, et tegelikult siin siiski elab 6 inimest ja normaalselt läbirääkimisi hakkas see tüdruk kõigepealt majapidajat telefoni teel sõimama, siis viskas toru ära ja karjus tohutult kõvasti, läks peksis kapiuksi (millel on peeglid muide) ning siis karjus veel veidi aega. Täiesti hüsteeriline ikka. Pidigi selline tüdruk olema + alkohoolik. Hea, et välja kolis :D
• Tähelepanekud:
• Suitsetamine on siin avalikes kohtades keelatud. Sellepärast alguses mõtlesin, et keegi siin ei tossa. Tegelikult nuka taga pidid kõik vanad korstnad olema.
• Alkoholi siin Chennais minu teada väga lihtsalt kätte ei saa. Õhtuti saab vaid hotellidest ja klubidest, kellel on eraldi litsents taotletud. Seega mõtlesin ka, et kohalikud väga ei joo. Samas rääkisid täna töökaaslased, kuidas nad joomas käivad ja mida kõike teinud. Teisest küljest sain osade AIESEC'i praktikantide käest sain aga teada, et siinsed peod üle kella 1 ei kesta.
• Taimetoitlus on siin väga levinud ja igal pool on eraldi taimetoidu menüüd ning restoraid. Subway restoranis on näiteks ka see, et taimetoidu võikud valmistatakse eraldi liha omadest, sest osadele taimetoitlastele ei meeldi, kui nende söök valmistatakse koos liha einetega. Siiski kui üks töökaaslane sai teada, et ma ei söö liha, siis tegi ta nalja, et ma ei meeldi neile enam. Ilmselt peetakse lihasööjaid eurooplasi lahedateks? Samas võrdluseks see, et ühe mu korterikaaslase töö juures ei lubata süüa ei liha, lehmapiima ega muna. Nii ta siis peab kaval olema ning eks ta vaikselt peidab muna võikude vahele ära ja teeb ka muid trikke.