Esimene vaba päev (13.08)

• Uueee vaba päev! 6 päeva Chennais ja pole põhimõtteliselt midagi näinudki. Planeerisin siis teha tiheda graafikuga päeva. Hommikul käisin sellises kaubanduskeskuses nagu Spencer Plaza, mis on täis erinevaid käsitöö-vidinapoode. Olin juba algusest peale tahtnud endale ägedat Indialikku voodikatet, seega soetasin endale ühe eriti muheda. Käisin siis seal veel ringi ja iga poe ees seisis üks kutt ning nad kõik üritasid mind veenda, et kiikaksin nende tooteid. See muutus lõpuks tõsiselt häirivaks ning otsustasin lahkuda.  
• Sain sealt tulema ja tahtsin minna Express Avenuesse (väga uus ja fäänsi kaubanduskeskus) ning hakkasin inimestelt juhiseid küsima. Need kaks kohta on üksteisele väga lähestikku, seega tahtsin jala minna. Siis üks Auto juht hüppas minu juurde ja ütles, et ta viib mu 10 ruupia eest kohale. Ma siis seletasin, et see on nii lähedal, et ma pigem kõnnin. Ta seletab ikka, et ei ta viib, nii odav. Teeb veel „free looking“ ka. Mõtlesin siis, et „what the heck“ nii odav ja näen ehk mõndasid ägedaid kohti ka. Ta viis mind kolme erinevasse poodi, mis kõik müüsid kohalikke ehteid, käsitööd või kujukesi-karpe. Samas olid nad superkallid, nii et midagi neist osta ei jaksanud. See tuuritamine võttis kokku umbes 45 minutit ja lõpuks otsustasin Auto juhile maksta ikkagi 20 ruupiat. Ta veel andis oma nr ka, et kui ma tahan kunagi oma kodust kusagile sõita, siis ta teeb vaid 50 ruupiaga. Väga tore. Hiljem kodus sain teistelt teada, et need  poed, kuhu ta mind „free looking“ viis ongi orgunninud Auto juhid turiste nende poodi tooma ning tõenäoliselt saavad nad mingisugust raha selle eest. 
• Lõpuks jõudsin Express Avenuesse ja vaatasin veidi ringi. Minu uus toakaaslane Antonia Saksamaalt ühines ka ning sõime mõlemad esimeset korda India toitu. Mmmmmmm! Super! Kindlasti veeren siit tagasi, sest ka õhtusöögiks sõin eriti mõnusaid kohalikke roogi.
• Seejärel oli aeg veidi turistitada ning läksime randa nimega The Marina. See oli nii mõnus, et tuli kohe meelde miks tahtsin siia linna tulla. Vesi oli täpselt õige temperatuuriga, ägedad lained, päike ja pehme liiv. Rand on esiteks tohutult pikk ja teiseks on see ka hästi lai. Ujumas ei käi siin aga keegi, sest see pidi väga räpane olema, sest  see on tavaliselt rahvast täis. Õnneks kui me käisime, siis oli peaaegu tühi. Naljakas oli ka see, et nägime liiva sees krabiauke ning isegi ühte krabi sinna sisse ronimas. Samuti oli rannas lihtsalt üks ratsanik, kes tahtis meile pakkuda (loomulikult mingisuguse summa eest) sõitu.
• Mu töökaaslane tuli võttis mind ja Antoniat auto peale ning külastasime Kapaleeswarar templit. Esimese asjana otsisime me seda kohta umbes 20 minutit. Kuigi mu töökaaslane on elanud oma 21st eluaastast 20 Chennais ning näitasin talle kaardi pealt, kus see tempel asub suutsime me täiesti vales suunas sõita ja pidime mitu korda teed küsima. Lõpuks kohal tahtsime templi alasse siseneda. Kohe peatas meid aga üks meesterahvas kinni ning käskis jalanõud ära võtta ja mingisse väiksesse putkasse viia. Me väga ei tahtnud ning ütlesime, et paneme need kotti. See variant ei sobinud. Okei, lõpuks saime sisse. Hakkasime kohe pilte tegema ja muidugi tormas seesama meesterahvas meie juurde ning nõudis raha pildistamise eest. Me ei teinud väljagi, sest ka töökaaslane ütles, et see on jabur. Ta läks aga nii närvi, et lõpuks pidime maksma. Õnneks vaid 24 ruupiat. Kolmanda asjana tuli üks naine meie juurde ning pani mingisugused lillekeed meile kaela. Koledad tobedused ning muidugi tahtis ta nende eest raha. Taaskord keeldusime ning tahtsime keed tagasi anda. See variant ei sobinud. Ainult raha raha raha! Jälle miinus 20 ruupiat. 
• Tähelepanekud:
• Kaubanduskeskustes, kinodes ja ka teistes asutustes on sisenedes turvaväravad. Kõrval seisavad tähtsate nägudega turvamehed, ent kui kõnnid läbi ja piiksud, siis ei tehta mitte midagi. Mis selle point on, pole veel aru saanud.
• Siin on mõnes kohas eriti tugev ja vastik hais. Kõige lähem, mida oskaksin kirjeldada on nagu surnud kassi hais. Lõikav ja rõve, nii et ei imestaks, kui neil olekski seal surnud kassid. 
• Paljud mehed näevad siin välja nagu 70ndatest välja hüpanud. Vunts on selline nagu Tom Selleck'il Magnumi seriaalis, püksid kõrged ja altlaienevad. Enamus sellise stiiliga mehi on veel eriti eriti kõhnad ka. 
• Mitmes kohas on siin seina peale kirjutatud "Stick no bills", mis tähendab, et sinna on postrite ülespanek keelatud.
• Mitte ainult ei ole autoga tuututamine siin täiesti tavaline, vaid tundub, et ka lausa kohustuslik, sest paljude väikeveokite ja isegi autode taha on kirjutatud "Sound horn".