Lõuna-India tripp (2. osa)

4. Kumily

Kochist Kumilysse sõit oli ikka naljanumber. Bussijuht kihutas nii, et hakkas hirm, lasi signaali absoluutselt kogu aeg ja pingi peal oli pea võimatu istuda tänu kurvilistele teedele. Lõpuks aga kohal ja saime endale väga mõnusa ööbimiskoha.
Järgmisel päeval tegime tuuri Kumily vürtsiaeda, kus meie giid rääkis väga põnevalt erinevatest taimedest ja vürtsidest ning nende kasutusest ayurveda meditsiinis. Edasi käisime ka kohalikus vaatepunktis, kus oleks lihtsalt tahtnud istuda tunde, sest seal oli niiiiiiiiii ilus!!
Viimaseks päevaks Kumilys planeerisime matkatuuri kohalikus metsiku looduse keskuses (Peryiar wildlife sanctuary). Tuur pidi kestma 8st 5ni, kuid enne seda pidime ka Peryiari pargi pileti ostma. Loomulikult ei möödunud see ilma viperusteta. Üks tüdruk, kes meiega kaasas oli maksis pileti eest, aga ei saanud seda kätte. Pidime siis veits karjuma ja õiendama ning lõpuks tuli välja, et nad olid ühele teisele valgele mehele andnud kahe inimese pileti - ilmselt nad eeldavad et kõik valged inimesed käivad koos eks!? Siis tormasime ruttu teise linna otsa, kust matk pidi algama. Saime naha juba üsna soojaks sellega. Enne matka anti meile ka suured põlviku taolised asjad, mis pidid veidi kaitsema kaanide eest. Ei oleks osanud arvatagi, et neid seal nii palju on. Kui tegime pärast tundi aega matkamist peatuse hommikusöögiks, siis märkasime kõik, kui täis meie jalad, jalanõud ja püksid on kaane. Päris jube! Giid andis meile tubakapulbrit, mis tappis neid päris efektiivselt. Paranoiliseks tegi see siiski. Ühel hetkel aga tundsin tugevat torget alaseljal ja tõmbasin sealt kaani ära. Nendega on see jama, et nad teevad vere hästi vedelaks ning siis ei taha haav hästi kinni jääda. Natukese aja pärast avastasin teiselt poolt alaseljalt uue kaani. See oli veidi kangekaelsem ning ei tahtnud naha küljest lahti tulla ilma tubakat peale raputamata. Lõunapausi ajal avastas ka üks poiss, kes meiega kaasas oli, endal kaela pealt kaani. Temal veritses see haav ikka tohutult palju! Matk ise oli muidu täitsa lahe, aga kahjuks ei näinud pea üldse loomi. Kaugelt silmasime biisonit, nägime väga suuri ämblikke, palju ahve ning tiigritest vaid nende jälgi.

5. Kovalam

Kovalam on üks paremaid rannakuurorte Indias ning seda on isegi kutsutud uueks Goaks. Noo sinna saamine oli üks suur trikitamine küll. Kumilyst läksime bussi peale ühte väiksesse linna, kust pidime teise bussi peale ümber istuma. Alguses oli üldse plaan Varkalasse välja jõuda, mis ka üks rannakuurort. Linna, kus pidime ümber istuma jõudsime umbes kella 10 paiku õhtul ning seal teatati meile, et järgmine buss Varkalasse läheb alles kell 6.45 hommikul. Otsustasime siis, et otsime sealsamas mingisuguse hotelli ning lähme hommikul selle bussi peale. Ühtegi vaba hotelli polnud võimalik leida, vähemalt mitte midagi meile taskukohast. Varuplaaniks sai siis kella 1.20 rongiga minek, mille lõppsihtpunkt oli Kerala pealinn Trivandrum. Kuna ostsime rongipiletid nii hilja, siis saime vaid üldise vaguni piletid, mis on tavaliselt puupüsti täis, nii et ei saa ei istuda ega normaalselt seista. Nii kui nägime, kui täis see vagun on, keerasime otsa ringi ja hakkasime paremat vagunit otsima. Piletikontroll ilmselt nägi meie segaduses nägusid ja ütles, et kui maksame vahe kinni, siis saame sleeper class'i ehk kõige odavamasse magamisasenditega vagunisse. Meie olime muidugi nõus, ainult, et selleks et normaalne hind saada pidime ikka omajagu kauplema - tund aega kui täpsem olla! Lõpuks kui saime oma voodid kätte ja tahtsin kontrolörile maksta, siis ta keeldus raha vastu võtmast. Ütlesin, et äratagu mind Varkalas üles ja siis annan talle raha. Khmmm...muidugi magasime sisse ja ärkasime Trivandrumis. Kohe tuli plaan B ning otsustasime minna Kovalami. Oiiii kui lõpuks sinna jõudsime, siis oli ikka megapuhkus küll. Pärast kaaniderohket matkareisi ja magamata ööd kulus see päev rannas tõeliselt ära!

6. Kanyakumari

Pärast ühte päeva Kovalamis otsustasime käia ka päevatuuril India kõige lõunapoolsemas tipus. Linn ise oli üsna kahtlane, sest tundus, et seal käivad enamasti vaid India turistid. Kohalikud tundusid ka väga kinnised ning ei viitsinud meile isegi asju pähe määrida. Kohe veider hakkas kui ebasõbralikud nad meie vastu olid. Käisime aga vaatamas Vivekananda Rock Memorial'i, kuhu pidi minema paadiga ning selle lähedal ka teise saarekese peal Thiruvalluvar kuju, kuhu ei viitsinud minna. See linn oli nii nii tuuline, et üsna lähedal olid ka tuulegeneraatorid - esimene kord Indias, kui neid näen! Kuna see koht tundus üsna ebameeldiv, siis tahtsime sealt ruttu vehkat teha. Tuli aga välja, et meile sobival ajal ei lähe ühtegi bussi Trivandrumisse. Nagu alati, peab siin küsima lisaküsimusi ja siis saab teada, et ümberistumistega on siiski võimalik. Buss, mis meid viis aga teise linna, kus pidime ümber istuma loksus tund aega väikeste külade vahelt. Õnneks saime aga Trivandrumi bussi peale kohe. Ainuke jama asi oli see, et pidime 2h püsti seisma, sest buss oli puupüsti täis!

Tagasi Kovalamis olime Milluga juhuslikult hakanud rääkima, kus ma Keralas reisin-kus ta reisib ning tuli välja, et oleme täpselt samal ajal Kovalamis - mis on võimalused! Saime siis temaga õhtul kokku ja kõik oli väga tsill. Järgmisel päeval ka lebasime veits rannas ja puhkasime. Siis tuli meil aga taas Chennai poole rongi peale minna - nii see reis saigi läbi! Kõik oli nii nii super, et tahaks juba uuesti minna!

Lõuna India tripp (1. osa)

Võtsin töölt 10 päeva vabaks ja käisin oma toakaaslase Antoniaga väiksel reisil. Sihtkohtadeks Mysore-Ooty-Kochi-Kumily-Kovalam-Kannyakumari. Plaanid nägid välja ühte, lõpuks muutus kõik totaalselt tänu meie oma mugavusele ja transpordi mittetoimimisele. Seiklusi kui palju...

          1. Mysore

Sõitsime rongiga Chennaist terve öö. Võtsime muidugi kõige odavama klassi, kus on pandud kolm nö voodikohta üksteise kohale. Vaatamata konstantsele uriinihaisule ja kahtlastele inimestele on see siiski väga mugav, sest saad magada ja ennast välja puhata.

Mysore’i jõudes mõtlesime, et teeme kohe linnatuuri ning õhtul lähme bussi peale Ooty poole. Kohe esimese vaatamisväärsuse juures (mingisugune kunstimuuseum) hakkas diskrimineerimine pihta. Indialastelt tahetakse sissepääsu eest 10 ruupiat ja välismaalastelt 250. Teadsime, et mõnes kohas toimib see, et kui näitad neile oma äriviisat (vastupidiselt turismiviisale), siis peaks saama indialaste hinnaga. Ei, see ei toiminud. Kus on õiglus? Seega mõtlesime päris mitmes kohas, et ei sisene, sest see pole lihtsalt seda hinda väärt – arvan,et meil oleks umbes 1500 ruupiat läinud kõik need sissepääsud kokku. Teine ebaõnn oli see, et meie giid ütles, et õhtul ei lähe ühtegi bussi Ootysse, sest viimane lahkub kell 5 ning see on juba täis. Meie tuur pidi kestma kella 8ni. Siis tuli aga võluväel välja, et mingisugune erabuss siiski väljub kell 11.30. Kopsaka vahetasuga (ma eeldan) saime sinna piletid bronnitud.

Kogu linnatuur oli kokkuvõttes väga jabur, sest kogu aeg ütles giid, et kiirustage-kiirustage, olge õigel ajal kohal, kuid meie olime ainukesed, kes kella tundsid. Seega pidime paar kohta vahele jätma. Lisaks olid tegelikult enamus kohad üsna igavad. Kõige põnevam oli Mysore Palace, mis oli väga suur kompleks huvitava arhitektuuri ja keskkonnaga. Kui läks pimedaks, siis käisime seal omal käel uuesti, sest siis olid kõik sealsed hooned ja väravad tuledes ning see nägi tõesti väga võimas välja. Samas oli äge ka kohalikus loomaaias, sest seal oli palju erinevaid loomi-linde, keda meil Eestis ei ole üldse näinud. Kõige rohkem pakkusid mulle seal muidugi meelelahutust hoiatusmärgid loomade toitmise ja häirimise kohta. Naljakas koht oli üks purskkaevu show, kus lihtsalt tehti veega mõned trikid, mängiti valgusega ning loomulikult pandi peale indialik muusika.

Õhtul, saime Ooty bussi peale ning pidime plaani kohaselt umbes kell 5 hommikul seal olema. Jäin vist isegi kuidagi ebamugavalt magama, kuid kui ärkasin keset ööd üles, siis märkasin, et buss seisab. Ja siis me olimegi niisama ühe koha peal umbes 3-4 tundi, sest tuli välja, et öösel ei või ühest metsiku looduse keskusest läbi sõita – nagu nad poleks sellest varem teadnud, eks!? Kuna Ooty asub ka täiesti mäe otsas (2240 m), siis oli teekond ka väga kurviline ja aeglane. Lõpuks jõudsime kohale kella poole 9 paiku. Pole paha, 9 tunniga 163 km.

Tähelepanek:

• Mysore’is töötavad paljud rickshawd meetriga – milline puhkus, kui ei pea kauplema!

          2. Ooty

Läksime omal käel tuurile, sest jõudsime Ootysse liiga hilja ning (õnneks) ei teinud keegi sel päeval matkatuure nagunii. Esimese asjana käisime Doddabetta’s, mis on siinse kandi kõige kõrgem tipp. Muidu peaks sealt olema linnale ja kogu ümbruskonnale supervaade, aga kuna oli täiesti udune, siis ei näinud me mitte midagi. Kahju, aga vähemalt saime korraliku trenni kõndides 3 km päris järsku mäge pidi üles. Allatulles tegime pausi ühes väikses „kohvikus“. Kuna Ooty ümbruses on hästi palju teekasvandusi, siis sai sealt palju erinevaid ja odavaid teesid valida. Lisaks on seal käsitsitehtud šokolaad väga levinud. Ma proovisin šokolaadi teed ning ostsin seda ka kaasa. Valisime ka erinevaid šokolaade ja ostsime neid nii endale kui teistele kingiks kaasa. Seejärel käisime teetehases, teemuuseumis ja šokolaadimuuseumis. Kiikasime ka kohalikule turule, et ikka näha, mida head-paremat müüakse ning käisime niisama linnakese peal ringi. Õhtul käisime väljas söömas, kuid paar tundi hiljem kurtis Antonia, et ei tunne ennast hästi. Toidumürgitus – jama ikka, eriti kui reisid. Läks siis lausa nii halvasti, et ta oli terve öö ämber voodi kõrval.

Appi, Ooty on nii külm! Mäed siiski. Tegelikult oli kusagil 15 kraadi kanti, aga kui oled 2½ kuud Chennai tapvas kuumuses elanud, siis tundub 15 kraadi nagu talv. Hotellis polnud kütet ka ning soe vesi vaid hommikuti. Ööseks panin jalga leggingud, sokid ja kolm särki. Lisaks saime 3 tekki ka. Brrrrrr ikka pidin ära külmuma! Samas oli seal niiiiiiii tohutult vaikne, et magama jäädes lausa otsisin helisid – haudvaikus! See oli tõeliselt mõnus vaheldus konstantselt kärarikkale Chennaile.

Järgmisel päeval oli planeeritud lühike matkareis. Ütlesin küll, et ärme lähe, aga Antonia ütles, et tal hea olla ja peaksime siiski tegema nii palju kui võimalik. Käisime lähedalolevas metsas ning leidsime mitmeid eukalüptipuid – mmmm, see lõhnab nii hästi, kui lehti hõõruda. Seejärel saabusid teekasvandused. Lõputult palju rohelist ja ilusat maastikku. Minu lemmikjook igal pool :) Kuna meie rong pidi minema juba kell 14, siis saime vaid paar tundi matkata ning meie giid pani meid bussi peale tagasi linna. See oli täiesti puupüsti täis (nagu ikka) ja sõitis tohutult aeglaselt, sest tee oli kurviline ja tohutult kitsas. Antonia kurtis, et tal ei ole hea olla ning vaevleb kõhukrampide käes. Olime juba peaaegu tagasi bussijaamas, kui ta järsku lihtsalt kukkus kokku! Püüdsin ta õnneks kinni, panin istuma ja andsin vett. Kui olime kohal, siis üritasin teda bussist välja saada, aga ta kukkus uuesti kokku. Paanika! Istusime temaga veidi aega bussis ja andsin veel vett. Ta ütles, et ei näe mitte midagi. Lõpuks sain teiste inimeste abiga ta siiski rickshaw peale. Hüppasin kiirelt apteegist läbi, et ehk mingisugust ravimit hankida, kuid nad ei saanud mitte tuhkagi inglise keelest aru. Midagi sain siiski hangitud ja siis põrutasime hotelli poole. Olin juba valmis veel ühe öö Ootys veetma ja plaane edasi lükkama, aga Antonia keeldus. Puhkasime veidike hotellis ning õnneks oli Antonia suuteline rongi peale tulema. Ootyst rongiga minek-tulek on tohutult ilus vaatepilt, sest see on selline vanakooli auruvedur, mis sõidab väga aeglaselt ning terve aeg mägede ümbert ja lisaks teeb mitmeid peatusi. Kahjuks Antonia magas enamuse sellest ajast, aga vähemalt sai oma tervist veidi parendada.

Tähelepanekud:

• Siin kasvatatakse väga palju erinevaid juurikaid, mida muidu (eriti Chennais) ei ole väga näinud. Ilmselt mägedes külm kliima lubab sellise põllundusega rohkem tegeleda, kui puuviljadega.
• Õhk on väga väga puhas, aga enamus liiklusvahendeid ei kasuta filtrit vms asjandust oma sumbutis. Seega iga kord kui nt buss või auto meist möödus, siis pidin peaaegu lämbuma!
• Paljudel bussidel olid banaanilehed kaunistuseks. Arvasime, et ehk sellal toimuva Darhan festivali puhul.

            3. Kochi

Pärast tüütuid bussireise, 4h Coimbatore’is passimist ja veel ühte rongireisi jõudsime õnnelikult Kochisse. See linn asub Lõuna-India läänekaldal ning majutab 1.36 miljonit inimest. Kunagi on see koht olnud nii portugaallaste, inglaste kui hollandlaste päralt ning seega on siin palju Euroopalikku arhitektuuri, sh kirikuid. Kochi, vana nimega Cochin, koosneb saarte ja poolsaarte rägastikust, millest tähtsamad on Ernakulam (peamiselt ärikeskus) ning Fort Cochin (turistitamiseks). Kochi on ka kuulsa ja imeilusa Kerala backwaters’i üks alguspunkte.

Saime päris mõnusa hotellitoa ka endale. Kuna teadsime kohe alguses, mida seal teha tahame, siis bronnisime hotelli kaudu endale backwaters’i reisi järgmiseks päevaks ja samaks päevaks linnatuuri rickshaw’ga (50 ruupiat tund). Kui küsisime kõrvalt hotellist, mis nende hind on, siis saime teada, et saime üsna palju tünga.

Linnareisil käisime kõigepealt Fort Kochis, kus oli üsna kriipi giid. Hakkas meile mesijuttu ajama. Seejärel kiikasime korraks kohalikku randa (oiiii kui must) ja nägime möödaminnes Hiina kalurivõrkude kasutamist (üsna huvitav vaatepilt). Avastasime, et kõik kohad on üksteisele väga lähestikku ning jala oleks meil palju mõttekam liikuda. Lisaks tahtis ta meid igasugustesse mõttetutesse kohtadesse viia, mis võtsid aega ja seega ka raha. Rickshawst vabanemise jutu peale hakkas ta kohe kauplema ja ütles, et teeb 3 h 100 ruupiaga. Ütlesime täpsed kohad, kuhu ta meid OTSE viiks ja hea küll, võitsime 50 ruupiat, aga ta üritas ikkagi igal pool peatusi teha ja venitada. Viis meid muuseumitesse ja poodidesse ning tundsin, kuidas me mõlemad hakkasime kergelt ärrituma. Lõpuks viskas ta meid siiski Juudilinna ära, kus saime veits šopata ja ringi vaadata. Pärast tuuritamist käisime korraks ka väikse praamiga Ernakulamis, mis oli üsna tore sõit. 

Järgmisel päeval läksime backwaters’i tuurile. Meile tuli spets takso järele ja sõitsime tund aega sihtkohta – vähemalt saime oma kalli raha eest midagigi eks. Paadi peal olime me ainukesed reisijad, sest praegu on madal hooaeg. Seda mõnusam. Tee peal külastasime ühte pisikest küla, kus kohalikud naised valmistasid kookosnööri. Hoopis teistsugune loodus ka. Liivakaevandamine jõe põhjast on siin tavaline bisness. Nägime mitmeid juhtumeid, kus mehed olid oma paadid nii liiva täis kühveldanud, et pidid ämbritega vett paadist välja viskama. Lõunat sõime ühes üksikus jõeäärses majas, kus kohalik perenaine oli meile kokanud väga maitsva eine – loomulikult sõima banaanilehtedelt ning vaid kätega.

Tähelepanekud:

• Autoteed on täiesti kohutavad ja alla igasugust arvestust! Auk augus kinni ja selline tunne, et kogu sisikond vahetab positsioone!

Minu tüütud austajad

Olla valge tüdruk Indias on vahel üsna raske, sest pidevalt oled tähelepanu keskpunktis. Seega on ka üsna loomulik, et meesterahvad kipuvad liini ajama. Kaks paremat kildu on siiani juhtunud, mis on seotud kirjade saatmisega – romantikud eks :D 

#1 – Rohun
Kõndisin koju, kõrvaklapid peas. Kuna telefon helises, siis pidin need eemaldama. Pärast kõne lõppu märkasin, et üks noormees oli mul sabas sörkinud tükk aega ja üritas nüüd minuga rääkida. Ta tundus väga arg olevat ja ütles vaid a la , et ta tahaks minuga väga kusagile kohvi jooma minna vms ning et ma helistaks talle, sest see teeks ta väga õnnelikuks. Siis ulatas mulle kirja ning kuna ei lubanud tal mind koju saata, siis läksime laiali. Ja ohohohooo see kiri oli päris naljakas. Vaata ise siit ja teist poolt siit ning saad hea kõhutäie naerda!
 

#2 - Aravind
Läksin ükspäev raamatupoodi ja riiulite vahel sobrades hakkas üks noormees minuga rääkima. Natuke siis vestlesin vastu, aga kuna tean, et sellised asjad toovad tavaliselt ainult jama kaela, siis üritasin olla passiivne. Okei, jutustasime u. 5 minutit ja siis lahkusin poest. Käisin veel kaubamaja peal ringi, toidupoes jne. Poolel teel koju oli järsku seesama noormees minu kõrval. No boooože moi – ilmselt jälitas mind!? Ütles mulle kogu aeg, et tahab olla mu sõber, Eestis tööd ka leida ja mida kõike veel. Andis ühe lipiku oma andmetega ja ütles, et ma talle kindlasti helistaks. Kuna tavaliselt nad ei lahku, kui ütled „ei“, siis ütlesin, et võib-olla helistan. Valgusfoori juures sain teada, et ta läheb otse, mille peale ma vastasin, et pööran vasakule. Loomulikult küsis ka see kutt, et kas võib mind saata, aga keeldusin taaskord. Pean mainima, et selle valgusfoori juurest koduni on veel tükk maad ja mitmeid tänavaid – umbes 500 meetrit.
Mõned päevad hiljem ilmub meie maja vahimees korteri ukse taha ning ulatab mulle ühe kirja. See oli sellelt samalt tüübilt! Kuidas ta leidis mu maja!? Kriiiipiiii!! Ütles, et tuleb mulle külla homme kell 10. Mõtlesin, et huuuh olen tööl ning ei pea temaga tegelema. See aga juhtus sel samal päeval, kui olin kirja saanud ehk siis vahimees ulatas kirja päev hiljem. Õnneks on ta indialane ning tuli seega kell 10 India aja järgi – ehk kell 11 :D Kuna oli pühapäev, siis olid kõik mu korterikaaslased kodus ning said seda showd näha. Ta oli ennast üles löönud ning tõi mulle lilled, šokolaadi ning ka uue kirja. See kiri oli veel meeleheitlikum, kui eelmine! Peale kõige muu kirjutas ta ka, et tuleb minu juurest läbi kolmapäeval kell 9 hommikul – „oioi, siis olen ma ju kodus mõtlesin“ ma! Ja kui kätte jõudis kolmapäev, siis kella 10 paiku helises uksekell. Hiilisin vaikselt ukse juurde, et näha, kas see on tema. Mu korterikaaslane Emma oli sama uudishimulik ning piilus ukse juures. Kuigi ta ütles sellele kutile, et ma olen tööl, siis ta siiski ei tahtnud väga lahkuda. Lõppude lõpuks lasi ta uksekella ja passis meie maja koridoris umbes 45 minutit. Üritas veel koridori akent ka avada ja vist rõdule ronida!? Ei tea, mis tal peast läbi käis, aga see oli väga väga tüütu!
Järgmisel hommikul ilmus ta kella 8 paiku ukse taha ja hakkas uuesti kella helistama. Mina veel igatahes magasin ja peaks mainima, et see polnud just kõige meeldivam äratus! Õnneks keegi ei teinud temast välja ning ei läinud ust avama. Seega pole temast rohkem midagi kuulnud ja loodan, et ta on mu unustanud. Siiski olen üsna valvas kodust väljudes ja saabudes.

Nüüd on asjad nii kaugel, et värvisin pea täiesti mustaks lootes, et ehk ei näe niiiiiiii välismaalane välja. Tõsi, seljatagant ei saa tõesti keegi väga aru, aga nägu ei peta siiski kedagi ära :D

Kuidas ma olen juba Indialustunud?

Umbes 2 kuud on möödas sellest, kui siia saabusin. Tundub vähe, aga ilmselt piisav aeg, et hakata osaliselt käituma nagu kohalik. Kuidagi peab ju sisse sulanduma, eks? Siit siis mõned näited:

• Kokkan kodus India sööke. Nüüd on täiesti tavaline, et söön nii lõuna kui õhtusöögiks riisi ja mingisugust kastet. Muud asjad ei tule väga pähegi, sest see on lihtsalt niiiiii hea ja toitev. Olen üritanud ka Eestipäraseid toite valmistada, aga lihtsalt täiesti võimatu on leida õigeid koostisaineid ja panna see maitsema nagu kodus. Sellepärast on lihtsam variant kohalikke maitseid järgida.
• Liiklusega olen juba ülimalt harjunud, nii et see ei tundugi väga kreizi enam. Tee ületamine on lihtne ja panen vahel isegi käe auto ette (nagu see suudaks autot võluväel peatada eks) nagu kohalikud. Ükspäev läksin bussiga tööle ja tuli välja, et see ei peatugi mulle sobivas peatuses, vaid põrutab mööda. Siis nägin aga, et liiklus on natuke tihe ja buss aeglustas. Osad inimesed hüppasid maha...ja siis mina nende järel. Rõhutan, et buss veel liikus. 
• Kauplemine on juba veres. Ma küll ei naudi seda tegevust, aga kuna tean, et see on igapäevaselt täiesti hädavajalik, kui tahad midagi rahakotti ka jätta, siis olen selles päris osavaks muutunud. Iga toote või teenusega pead ikka teadma, mis hinda oled reaalselt valmis maksma. Selle hind, mis öeldakse pead tavaliselt kahega jagama ja siis leiad vahepealse ala. Siiski, kui tead, mis hinda tahad ja teine pool ei tule sellele absoluutselt ligilähedalegi (nt. Auto/riksha juhid), siis hakka minema jalutama. Mõnedel juhtudel lasevad nad sul minna, teistel juhtudel kutsuvad paaniliselt tagasi ja nõustuvad sinu pakutud hinnaga.
• Selle asemel, et noogutada inimestele kõigutan seda vahel küljelt küljele...seda muidugi harva, aga see harjumus hakkab kahtlaselt ruttu külge. Vot, siit moraal: ei tohi teha nalja teiste üle, sest varsti oled ise samasugune!
• Töökaaslased räägivad vahel hindi keeles omavahel ning ma üldiselt ei pööra sellele eriti tähelepanu. Aga nii kui kuulen tuttavaid sõnu või inglisekeelseid väljendeid, siis lähevad kõrvad kikki. Ja seda aina tihedamini. Viimasel ajal lausa aiman lausete tähendust ja võtan inglise keeles vestluseset osa. Mõnikord ka vastan nende hindikeelsetele küsimustele. 
• Veel ütlevad mõned, et mu aktsent hakkab Indiapäraseks muutuma. Oeh...kas tõesti? Praegu olen päris nohune ja sellest ka nohuhääl. Ka see pidi andma vürtsi juurde Indialikumale kõlale. 
• Varem bussis või Share Auto’s olles istusin alati võimalikult sissepoole ja tõmbasin koomale, kui uued inimesed sisenesid. See on ju viisakas. Kohalikud aga istuvad võimalikult teisele poole äärde, et neil endal oleks hiljem mugav väljuda. See põhjustab uue inimese sisenedes üsna palju ebamugavusi, kuid väljuda on tõepoolest mugav. Sellepärast olen ka ise hakanud tihtipeale nii tegema. 
• Ostan ka kohalikku ajalehte, et siinsete uudiste ja tegemistega kursis olla. See maksab vaid 2,5 ruupiat! Avastasin, et pooli olulisi asju ei mainita mitte kusagil ei Eesti ega ka rahvusvahelistes ajalehtedes. 
• Selle asemel, et numbreid loendades (nt. 2599) öelda two-five-nine-nine (kaks-viis-üheksa-üheksa) ütlen ka mina two-five-double nine (kaks-viis-topelt üheksa). Ei tea ühtegi teist riiki, kus nii öeldakse. Isegi siinsed kanadalased ja uusmeremaalased väidavad, et pole sellist loendamist varem kohanud. 

Siiski...päris indialane minust siiski veel saanud pole – vetsupaber on väga südamelähedane! :D:D Lisaks on juuksed kahtlaselt blondiks juba läinud – appi!!

Sripuram Golden Temple

• Taaskord õnnestus mul saada vaba laupäev ning seekord sain minna tripiple koos kahe korterikaaslasega. Sihtpunktiks Sripuram Golden Temple, mis asub linnas Vellore. See on Chennaist bussiga umbes 3h kaugusel. Ostsime lausa tuuripiletid ja start hommikull kell 7.00 – oiiiii kui vara! Unelesime kõik bussis, sest olime eelmine õhtu kella 2ni peol olnud. Siiski olime väga elevil ja väsimus kadus ruttu. Enne peamist sihtpunkti külastasime veel paari kohta. Esimesena ühte templit, kuhu saamiseks pidi ronima päris pikalt trepist üles. Edasi liikusime Vellore’i kindlusesse, kus olid kifti kujundusega sambad. 
• Lõpuks Kuldse templi juures pidime läbima tohutud protseduurid. (1) Eemalda jalanõud ja anna need ühtede onukeste kätte, saad numbriga lipiku vastu. (2) Anna ära fotokas, telefon jms, saad numbriga lipiku vastu. (3) Mine mingist käigust sisse, kus oled sõna otseses mõttes ühes suures puuris, kuni otsustatakse, et sa võid nüüd edasi minna. Seal üritati meile ka veel selgeks teha, et ei või oma seljakottidega sisse minna ja peame ka need ära andma. Keeldusime ja tekitasime paanikat. Et kuldse templi juurde jõuda peab kõndima päris pika maa, sest selle ümber on tehtud väga ilus katusealune tee, mis on tähekujuline. Kogu selle ala ümbrus on väga korras ja tehtud väga roheliseks. Teekonna vahepeale on pandud erinevad eluõpetused ja tarkused usuraamatutest ning erinevate gurude ja õpetajate poolt.
• Kogu tripi jooksul leidsime erinevaid kohti, kus pakuti lahedaid kohalikke suupisteid. Me muidugi proovisime kõiki ja olime kurguni täis. Vellore’i kindluse alal saime lausa mingisugust tasuta magustoitu. Ei tea, kui ohtu see küll oli, sest siiski nö tänavatoit, aga õnneks ei juhtunud meie kõhtudega midagi. Seda tasuta toitu võtsime vaatamata selle suurepärasele maitsele vaid natukene ning ülejäänud andsime kohalikele koertele - nad nurusid niiiiii armsalt! Kõike peab ju proovima :) 

• Teel kuldse templi juurde nägime ühte suurt ehitist, mis oli tagurpidi! Tõsiselt! Imekombel ükski indialane ei näinud seda ja nad ei uskunud meid. Tagasiteel siis istusime kolmekesi reas fotokad pihus ja tahtsime sellest pilti teha. Jesss...õnnestus! Seekord nägid ka bussis olevad indialased seda, kuid nad vaid kehitasid õlgu ja ütlesid, et see hoone on veel ehitamisel. Naljakas viis ehitada  peaks mainima :D
• Hmmm...olen unustanud kirjutada, et päris esimene kord, kui siin ühel kolmapäeval klubis käisin, siis tehti minust ja mu korterikaaslasest pilti. Kuna see oli profesionaalne fotograaf, kes töötab ühe ajalehe jaoks, siis kirjutas ta ka meie nimed üles. Ühel laupäeval avastasin siis, et olengi ajalehte sattunud. Vot kus nalja – oled valge tüdruk Indias ja voilaaa oledki kuulus :D Vaata ajalehe pilti siit.

• Tähelepanekud:
• Kui alles saabusin Chennaisse, siis mõtlesin, et oooo kus siin on alles palju hotelle. Iga nurga peal on kirjas hotell. Tuleb aga välja, et paljud kiirsöögirestoranid kutsuvad oma kohta hotelliks.
• Lisaks erinevatele käemärkidele ja žestikuleerimisele ütlevad indialased paljusid asju kaks korda. Näiteks selle asemel, et öelda „tule“ ütlevad nad „tule, tule“ või kui keegi küsib mis su nimi on ning nad ei kuule esimese korraga, siis kipuvad nad ka seda topelt kordama. Seega ma tutvustaksin ennast Indiapäraselt kui „Grete, Grete“.
• Elektrikatkestused on igapäevased normnähtused. Ka näiteks minu töökohas Tommy Hilfigeri poes kaob elekter mitmeid kordi päevas ära. Keegi ei tee sellest aga absoluutselt välja – sh kliendid.

Pondycherry tripp (04.09)

Juhtus suur ime ja sain reede asemel hoopis laupäeva töölt vabaks ning otsustasin seega minna ühte lähedalasuvasse linna nimega Pondycherry, vana nimega Puducherry. Kahjuks taaskord üksi, sest teised olid kas haiged, juba plaanid teinud või lihtsalt ei viitsinud. Niisiis ärkasin väga vara (nagu kohalikudki) ja buss startis juba 7.45. Olin väga väga väsinud ja lootsin bussi peal mõnusalt magada. Aga ei. Juht pidi ikka kogu aeg signaali laskma ning sõitma nagu hull, nii et kukun peaaegu istme pealt maha. Siin on maantee peale pandud takistused, mille vahelt pead läbi sõitma, et ei kihutaks. Enamik sõidavad, aga täie kiirusega sealt läbi, nii et suudad vaevu teel püsida ja õõtsud ühest teeservast teise.
Linnast: Pondy on endine tähtis Prantsuse kaubalinn ning on säilitanud oma prantslasliku hõngu. Prantsuse köök, vastavad tänavanimed, arhitektuur, asutused ja juust...mmmmm. Läksin esimesse toidupoodi, mida nägin ja sättisin ennast juustuleti ette umbes 15 minutiks, sest Chennais on ainult mingi rõvedus töödeldud juust (need, mis on tumekollased, pehmed ja iga viil kile sees). Ostsin hingehinna eest (ehk siis normaalse Euroopa hinnaga) parmesani ja šveitsi juustu.  Mille poolest see linn veel kuulus on? Vastuseks on odav alkohol, sest see koht on jäänud puutumata meeletute alkomaksude poolt. Sellepärast märkasin seal ka rohkem sellekohaseid kauplusi. Olen aga kuulnud, et politsei teeb pistelisi läbiotsimisi busside ja rongide peal, et turistidelt see odav alkohol ära korjata.
Tuur nägi mul aga ette seda, et käiksin terve linna läbi, sest see on üsna väike koht. Puducherry muuseum, mitmed kirikud, templid, pargid ja rand. Üks lemmikutest oli Sri Manakula Vinayagar tempel, mille ees seisab suurem osa ajast elevant. Kohalikud ütlesid, et paneksin elevandi londi peale raha ja siis nad teevad pilti. Täitsin käsku ja oiiii kui hirmuäratav on tegelikult nii lähedal elevandile olla ja mitte teada, kas ta nüüd virutab sulle londiga, haarab kinni või sülitab :D Ta oli siis väga armas ja leebe minuga. Teine mõnus koht oli meri ja promenaad. Imelik, et lähen uude linna, käin kõik huvitavad kohad läbi ja siis olen ikka lainete ja mõnusa mereõhu poolt lummatud.
Ringi jalutades oli häirivaks osaks ainult see, et iga nurga peal tahtsid kohalikud mulle lehvikuid, kaelakeesid, kotte (loe: risu) müüa. Üks väike poiss tuli kohe alguses minu juurde, käitus väga asjalikult ennast tutvustades ja tundus ülimalt viisakas. Pärast mõneminutilist vestlust ütles, et tema bisness on väikeste riidest käekottide müümine. Loomulikult keeldusin, aga tema ikka käis mul sabas. Okei, sain lahti. Mingi aja pärast kohtusime taas. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Iga kord üritas mulle neid pähe määrida. Siis võttis veel kamba ka kaasa ja nad käisid mul kõik järel...“madam, madam“...ütlesin siis neile julmalt, et nad jätaksid mind rahule ning ähvardasin veel ka politsei kutsuda. Ainuke asi, mis vist toimib.
Päeva lõpuks olid mu jalad nii väsinud, et suutsin vaevalt püsti püsida ja  tänu plätudele sain ka villid varvaste vahele. „Mõnus“ oli ka see, et sinna sõitis buss 3h 15 min, aga tagasi 5h. Jube! Mõtlesin, et jäängi bussi. Kuna see oli ka kõige odavam ja suvalisem buss, mis pole konditsioneeriga ning selle asemel aknad lahti, siis tundsin poole sõidu pealt, kuidas nägu on täiesti tolmune. Ei taha teada, mis mu kopsudest veel leida võiks.
Koju jõudsin mõnusalt. Täpselt siis, kui linna bussi pealt maha tulin ja oli 5 minutit koju kõndida, siis hakkas padukat tulema. Otseloomulikult olin täiesti läbimärg...aga see-eest tuju oli hea, sest see päev oli olnud väga mõnus.

Raksha Bandhan ja väljasõit Mamallapurami

• 24. augustil oli siin selline püha nagu Raksha Bandhan. Sel päeval näitavad õed-vennad üksteise vastu hoolt. Õed kingivad oma vennale teatud käepaela ning vennad kingivad selle puhul midagi endale meelepärast vastu. Kuulsin, et tihtipeale on selleks raha, aga see pidi lihtsalt kerge väljapääs olema...nagu igasuguste kingituste puhul. Kui õde-venda ei ole, siis tehakse kingitusi tädi-onupoegadele/tütardele.

• Jube, kui kiiresti tegelikult aeg läheb, sest iga nädal tundub aina lühem. Reedel (27. august) oli mul taas vaba päev. Sel puhul läksin ühte lähedalasuvasse linnakesse nimega Mamallapuram. Siin on võimalik minna hop-on hop-off bussiga, nii et lähed maha, kus soovid vahepealsetes peatustes ja siis ootad järgmist bussi, et edasi minna. Hind on väga soodne, kõigest 190 ruupiat, aga trikk on kahjuks aga selles, et paljud kohad on avatud ainult kindlatel kellaaegadel ning seda ei ole kusagile üles kirjutatud. Pead ise teadma, kus ja millal saad käia. Lisaks ei olegi võimalik ühe reisiga kõiki kohti külastada, sest kohti on rohkem, kui marsruudil olevaid busse, et jõuaksid tagasi koju viimase bussiga. Siiski, otsustasin mõnede kohtade kasuks ja hüppasin peale. Esimesena külastasin sellist kohta nagu the Five Rathas. Need on väiksed templid ja kujud, mis igaüks on nikerdatud vaid ühest kivist. Seejärel liikusin edasi Mamallapuram’i, kus käisin vaatamas merd ja randa. Otse mere ääres on ka väga kift tempel nimega the Shore Temple, kus ma käisin veidi igasugstes käikudes uuristamas. Ja noh, ega väga palju aega seal linnakeses just ei olnudki ja sellepärast otsustasin lihtsalt ringi vaadata. Oma üllatuseks leidsin eest väga laheda kivi nimega Krishna’s Butter Ball, mis seisab mäenõlvaku peal justkui hakkaks kohe-kohe alla veerema. Siiski, on see seal püsinud juba pikka aega. Selle tuuriga käisin veel „supervägevvõimsal“ Sealion Show’l. Peale minu oli seal veel üks perekond. Kuna meid oli nii vähe ja ma usun, et see koht on oma populaarsust kaotanud, siis ei viidud meid mitte suure vaateplatvormi äärde, vaid kusagile urkasse, kus oli pisike ümmargune bassein. Okei, lepin. Naljakas oli see, et nad üritasid teha asja jube ametlikuks ja lahedaks kasutades mikrofoni info edastamiseks ja veidrat muusikat. Kogu tekst tundus olevat kirjutatud suurele publikule. Kahjuks pakkus meelelahutust ainult üks hüljes. Samas väga armas hüljes, kes tegi päris kifte trikke. Show kestis kusagil 15 minutit (ainult!) ja saime veel pilti ka teha koos hülgega. Nunnu, aga kindlasti mitte 75 ruupiat väärt. Tagasi Chennais ja mõtlesin, et nüüd olen ju peaaegu kodus. Loomulikult suutsin ära eksida, mingites valedes linnaosades tuiata ja paar Share Auto juhti närvi ajada. Lõpuks oli endal ka kopp nii ees, et võtsin lihtsalt Auto.

• Tähelepanekud:
• Bussis ja Share Auto’s istekohad – mehed ja naised üldiselt eraldi. Mööda minnakse nii, et mitte sa ei tõuse püsti, et lasta teine inimene mööda, vaid tõmbad lihtsalt jalgu veits koomale ja vaata ise, kuidas välja saad.
• Enamus asju süüakse kätega. Isegi riisi. Ja vaieldamatult parema käega, sest vasak käsi on räpaste asjade tegemiseks nagu tagumiku pühkimine (tõesti käega!) ja mustade jalanõude eemaldamine. Siiski kui ei kasutata kätt, siis on abivahendiks lusikas, mitte kahvel. Olin ükspäev väga hädas, kui tahtsin töö juures pastat süüa lusika ja kahvliga. Pidin kahjuks leppima nuudlite noaga hakkimisega ja siis lusikaga nende kühveldamisega.
• Kas sa mäletad väikseid pakendeid Eestis? Siin on need veel täiesti alles. Näiteks nõudepesemisðvamme ei pea ostma 12-kaupa, vaid see on väikses 3ses pakendis. Ka krõpsud on veel miniatuursetes pakkides, mis meil olid tavalised siis, kui oli algklassides. 
• Trenni teevad nad nii, et lähevad kõnnivad pargis. Siis teevad venitust ja vsjo. Muidugi ei kehti see kõigi kohta. Ja eelpool kirjeldatatud inimestel on tavaliselt korralik õllekas ka ees, nii et pole ime, et nad vormis pole.
• Bussijuhid sõidavad päris jubedalt ja kui tavaliselt hüppavad inimesed teele üsna suvaliselt lootes, et nad jäävad seisma/võtavad hoo maha, siis bussi ette ei hüppa keegi. Ei tea, kui tõsi see on, aga kuulsin, et bussijuhid saavad alla ajada 3 inimest ilma süüdistusteta. Lisaks, isegi kui neljas kord peaks juhtuma, siis süüdistusi ei saa esitada, kui bussijuht ei tule bussist välja.