India poplugu

Kuulen seda lugu pidevalt ja mulle tundub, et see kutt siin suhteliselt popp. AIESEC'i üritustel oleme lausa teatud liigutusi teinud kaasa, sest neil spets tants välja mõeldud :D Nii et natuke huumorimeelt ja kes teab, ehk võtab mõnel isegi puusa nõksuma.

Autoga linnatuur (20.08)

Olen siin olnud kaks nädalat ja alles nüüd saan teise vaba päeva, et veidike ka ümbrust näha. Päevaplaan nägi välja järgmine: otsi üles joogakoht-luusi natuke kaubamajades-käi bussiga linnatuuril-mine Snigdha (minu praktika manager AIESEC’is) sünnipäevale. Niih, natuke need plaanid siis muutusid.

• Ärkasin hommikul kell 7.15, et jõuaksin 9.30ks joogatrenni. Tahtsin nimelt vara minna, et saaksin õiget aadressi rahulikult otsida. Aadressid on siin tihtipeale nii kirjutatud, et asub mingi tähtsama hoone vms lähedal. Minul pidi siis Shankara Natranaya haigla läheduses asuma. Sõitsin Autoga sinna ette ja hakkasin inimestelt küsima, kus asub maja nr. 37, kus joogakoht pidi asuma. Nimelt ei ole just kõigil majadel siin numbrid küljes. Üks meesterahvas oli jube lahke ja ütles, et teab, kus see asub ning saadab mu ära. Hakkasime hoogsalt kõndima ja ta muudkui uuris ja puuris, mida ma teen. Ühel hetkel küsisin talt, et kuidas see maja nii kaugel saab olla, kui see pidi olema selle haigla läheduses. Ta siis ka järsku ärkas nagu unest ja sattus segadusse. Kõndisime haigla juurde tagasi ja ma hakkasin majanumbreid otsima, inimestelt küsima jne. Imelik on see, et kui küsin panga ees olevalt turvamehelt (ilmselge kohalik töötaja), et mis on selle maja number, kus ta töötab, siis kehitab õlgu. Nii päris mitu tähtsat ja suurt hoonet järjest. See tüütus mees, kes mul sabas tolknes oli ka täiesti kasutu ning ei taibanud midagi teha. Lisaks kõigele sellele suutsin ma mingisuguse terava kivi vastu komistada ja mu suure varba nahk tuli lahti. Verd oli jube palju ning polnud ei plaastrit ega salvrätti/vetsupaberit. Õnneks leidsin kotist ühe suukaitse (õhusaastatuse jm jaoks), mille mu Taiwanlasest korterikaaslane oli mulle andnud ning see ajas sideme eest asja ära. Suutsin selle katkise varbaga käia mitu korda sedasama tänavat edasi-tagasi kuni üks mootorratta peal olev meesterahvas küsis, kas vajan abi. Tema õnneks osutus väga kasulikuks, sest helistas kohalikule infoliinile ning uuris välja, kuidas õigesse kohta kohale jõuaksin. Saabusin sihtpunkti umbes kella 10 paiku, seega jäi trenn tegemata. Jama.
• Kui ka shopingud olid tehtud, siis tahtin minna linnatuurile. Buss pidi väljuma 13.30 ning tahtsin minna Auto peale, et bussi stardipunkti jõuda. Siis juhtus sama asi, mis eelmisel nädalalgi, kui üks Auto juht pakkus kõikide nende bussituuri sihtkohtade külastust vaid 100 ruupia eest (kaubeldes muidugi). Ütlesin, et maksan veits rohkem, kui ta mu veel pärast koju ka viib ning lõime käed. Nõksuks oli muidugi see, et viie tuurikoha külastuse eest pean käima viies uhkes kaupluses. Jõudsin käia Fort St George’is, Valluvar Kottam’is, Püha Thome’i katedraalis ja neljas kaupluses, sest aeg sai otsa ning pidin sünnipäevale kiirustama . Kõik vaatamisväärsused olid väga ilusad ja super kohad! Kuna pidin tuuri pooleli jätma, siis maksin üleüldse kokku vaid 100 ruupiat koos kojuviimisega. Super!
• Õhtul läksin siis Snigdha sünnipäevale. See toimus ühes lounge’is täiesti linnast väljas mere ääres. Väga kift koht ja palju nalja sai. Võtsin Antonia kaasa ning me kaks Euroopa gurmaani hakkasime seal igasugu toite proovima, sest tahame kõik India söögid ära proovida :D Imestasin, et India noored isegi joovad...ja veel viina – vanemate inimeste seas on see kuuldavasti väga tabu ning paljud noored peavad seda oma vanemate eest varjama. Kusjuures joomise vanusepiirang on 21, aga meil olid seal küll enamus 18-20, sest sünnipäevalaps sai 19. Pidu peoks ja nad võivad juua küll, aga see sai ikkagi juba kell pool 12 läbi.
• Kogun juba kohalikku populaarsust!? Kirjeldasin ühes sissekandes siinset klubiskäiku. Seal tehti meist mitmeid pilte ühe fotograafi poolt ning küsiti ka nimesid. Nüüd siis avastasin, et olen sattunud kohalikku ajalehte. Vot nii lihtne ongi kuulsaks saada :D Selle leidmiseks mine sellele veebilehele, keri paremat ajalehepiltide riba allapoole, kuni leiad sektsiooni nimega "Party Whirl" (see on peaaegu täiesti all), klikka sellele ning voilaaa!
• Tähelepanekud:
• Kuna siin on vasakpoolne liiklus, siis on ka täiesti tavaline, et kõndides möödutakse vasakult. Minul on sellega veel väga raskusi ja tekitan vahel kohalikele ebameeldivusi. 
• Samuti kõnnivad nad juuuuuube aeglaselt! Mina kiire eurooplane, pole ju aega raisata.
• Indialased panevad igale poole väga, väga palju suhkrut! Tööl saame küll tasuta kohvi ja teed, aga viimast ei suuda ma juua, sest see on piima ja rohke suhkruga. Proovisin ka kohalikku maiustust, aga ka sellest suutsin vaevalt killukese võtta, sest juba ülimagus lõhn ajas iiveldama. Oskan sellest välja lugeda seda, et nad armastavad väga tugeva maitsega toite - soolane olgu väga vürtsikas ja magus ikka ülimagus.
  

India Iseseisvuspäev (15.08)

• India vabanes Suurbritannia võimu alt 15. augustil 1947 aastal. Täna sai sellest siis 63 aastat ning sain oma silmaga kogeda, mida inimesed teevad. Ega siin Chennais suurt midagi väga ei toimugi. Põhi tegevus on Delhis, kus peaminister peab kõne ning ka pidustused on uhkemad. Kuigi pidin töötama, siis ikkagi nägin natuke, kuidas inimesed tegid väikseid rongkäike linna peal ja tähistasid. 
• Töökaaslased ütlesid mulle, et paneksime kõik midagi valget selga. Ilmselt traditsiooni värk selle sündmuse puhul. Lisaks panime rinda ka väiksed India lipukesed. Me nägime üsna ägedad välja ning paljude klientide näost oli üllatust näha küll, kui nad uksest sisse astusid. Poisid meil kandsid sellist asja nagu Kurta. Tüdrukutel aga modernsem versioon Shalwar Kameezist. 
• Pärast tööd läksin toidupoodi, kus olid ka muidugi allahindlused Iseseisvuspäeva puhul. Valisin just vürtse, kui üks töötaja jooksis minu juurde ja soovis mulle head Iseseisvuspäeva. Eriti vahva – olen ju välismaalane, ent ometi olin ma pea üleni valges ja lipuke rinnas ka. Õhtul kuulsin igal pool ilutulestikku ning mitmel pool toimusid väikesmat sorti paraadid koos laulmise, hõiskamise, trummide ja kõige muuga.
• Tähelepanekud:
• Indialased...või vähemalt Chennailased magavad jube palju mulle tundub. Kui küsin töökaaslastelt, et mida nad õhtuti ja vabadel päevadel teevad, siis vastavad kõik nagu ühest suust, et magavad. Üks mu korterikaaslane Taiwanist jagas ka loo, et ükskord oli neil kolmapäev vaba, sest Indias oli püha. Tema oli jube elevil, et nüüd saab midagi teha ja välja minna ning küsis, et mida töökaaslased pihta hakkavad. Taaskord – magavad! 24 h magavad? Vastuseks tuli, et okei...ärkavad üles, söövad ning siis lähevad magavad. Samas nad töötavad nii palju, et üldse ei imesta sellist unevajadust.

Esimene vaba päev (13.08)

• Uueee vaba päev! 6 päeva Chennais ja pole põhimõtteliselt midagi näinudki. Planeerisin siis teha tiheda graafikuga päeva. Hommikul käisin sellises kaubanduskeskuses nagu Spencer Plaza, mis on täis erinevaid käsitöö-vidinapoode. Olin juba algusest peale tahtnud endale ägedat Indialikku voodikatet, seega soetasin endale ühe eriti muheda. Käisin siis seal veel ringi ja iga poe ees seisis üks kutt ning nad kõik üritasid mind veenda, et kiikaksin nende tooteid. See muutus lõpuks tõsiselt häirivaks ning otsustasin lahkuda.  
• Sain sealt tulema ja tahtsin minna Express Avenuesse (väga uus ja fäänsi kaubanduskeskus) ning hakkasin inimestelt juhiseid küsima. Need kaks kohta on üksteisele väga lähestikku, seega tahtsin jala minna. Siis üks Auto juht hüppas minu juurde ja ütles, et ta viib mu 10 ruupia eest kohale. Ma siis seletasin, et see on nii lähedal, et ma pigem kõnnin. Ta seletab ikka, et ei ta viib, nii odav. Teeb veel „free looking“ ka. Mõtlesin siis, et „what the heck“ nii odav ja näen ehk mõndasid ägedaid kohti ka. Ta viis mind kolme erinevasse poodi, mis kõik müüsid kohalikke ehteid, käsitööd või kujukesi-karpe. Samas olid nad superkallid, nii et midagi neist osta ei jaksanud. See tuuritamine võttis kokku umbes 45 minutit ja lõpuks otsustasin Auto juhile maksta ikkagi 20 ruupiat. Ta veel andis oma nr ka, et kui ma tahan kunagi oma kodust kusagile sõita, siis ta teeb vaid 50 ruupiaga. Väga tore. Hiljem kodus sain teistelt teada, et need  poed, kuhu ta mind „free looking“ viis ongi orgunninud Auto juhid turiste nende poodi tooma ning tõenäoliselt saavad nad mingisugust raha selle eest. 
• Lõpuks jõudsin Express Avenuesse ja vaatasin veidi ringi. Minu uus toakaaslane Antonia Saksamaalt ühines ka ning sõime mõlemad esimeset korda India toitu. Mmmmmmm! Super! Kindlasti veeren siit tagasi, sest ka õhtusöögiks sõin eriti mõnusaid kohalikke roogi.
• Seejärel oli aeg veidi turistitada ning läksime randa nimega The Marina. See oli nii mõnus, et tuli kohe meelde miks tahtsin siia linna tulla. Vesi oli täpselt õige temperatuuriga, ägedad lained, päike ja pehme liiv. Rand on esiteks tohutult pikk ja teiseks on see ka hästi lai. Ujumas ei käi siin aga keegi, sest see pidi väga räpane olema, sest  see on tavaliselt rahvast täis. Õnneks kui me käisime, siis oli peaaegu tühi. Naljakas oli ka see, et nägime liiva sees krabiauke ning isegi ühte krabi sinna sisse ronimas. Samuti oli rannas lihtsalt üks ratsanik, kes tahtis meile pakkuda (loomulikult mingisuguse summa eest) sõitu.
• Mu töökaaslane tuli võttis mind ja Antoniat auto peale ning külastasime Kapaleeswarar templit. Esimese asjana otsisime me seda kohta umbes 20 minutit. Kuigi mu töökaaslane on elanud oma 21st eluaastast 20 Chennais ning näitasin talle kaardi pealt, kus see tempel asub suutsime me täiesti vales suunas sõita ja pidime mitu korda teed küsima. Lõpuks kohal tahtsime templi alasse siseneda. Kohe peatas meid aga üks meesterahvas kinni ning käskis jalanõud ära võtta ja mingisse väiksesse putkasse viia. Me väga ei tahtnud ning ütlesime, et paneme need kotti. See variant ei sobinud. Okei, lõpuks saime sisse. Hakkasime kohe pilte tegema ja muidugi tormas seesama meesterahvas meie juurde ning nõudis raha pildistamise eest. Me ei teinud väljagi, sest ka töökaaslane ütles, et see on jabur. Ta läks aga nii närvi, et lõpuks pidime maksma. Õnneks vaid 24 ruupiat. Kolmanda asjana tuli üks naine meie juurde ning pani mingisugused lillekeed meile kaela. Koledad tobedused ning muidugi tahtis ta nende eest raha. Taaskord keeldusime ning tahtsime keed tagasi anda. See variant ei sobinud. Ainult raha raha raha! Jälle miinus 20 ruupiat. 
• Tähelepanekud:
• Kaubanduskeskustes, kinodes ja ka teistes asutustes on sisenedes turvaväravad. Kõrval seisavad tähtsate nägudega turvamehed, ent kui kõnnid läbi ja piiksud, siis ei tehta mitte midagi. Mis selle point on, pole veel aru saanud.
• Siin on mõnes kohas eriti tugev ja vastik hais. Kõige lähem, mida oskaksin kirjeldada on nagu surnud kassi hais. Lõikav ja rõve, nii et ei imestaks, kui neil olekski seal surnud kassid. 
• Paljud mehed näevad siin välja nagu 70ndatest välja hüpanud. Vunts on selline nagu Tom Selleck'il Magnumi seriaalis, püksid kõrged ja altlaienevad. Enamus sellise stiiliga mehi on veel eriti eriti kõhnad ka. 
• Mitmes kohas on siin seina peale kirjutatud "Stick no bills", mis tähendab, et sinna on postrite ülespanek keelatud.
• Mitte ainult ei ole autoga tuututamine siin täiesti tavaline, vaid tundub, et ka lausa kohustuslik, sest paljude väikeveokite ja isegi autode taha on kirjutatud "Sound horn".

Kino ja Ramadan (11-12.08)

• Kolmapäeval käisin kahe korterikaaslasega + umbes 6 hiinlase/taiwaanlasega kinos. Eriti mugavad istmed on siin ikka, nii et saad seljatoe alla lükata ja lösutada. Naljakas on aga see, et keset filmi pannakse tuled põlema ja film seisma. Ehk paus...keset filmi. Ja täitsa suva koha peal, kasvõi keset kõige põnevamat kohta või lause keskel. Sel ajal käivad paljud kas vetsus, ostavad popkorni vms. Pidi normaalne asi olema. Kõige loogilisem seletus ilmselt see, et Tamili ehk kohalikud Kollywoodi filmid on väga pikad, mille ajal on pausid vägagi teretulnud.

• India on suuruselt teine Islamiusu riik ning neljapäeval hakkas neil kuu ajane paast ehk Ramadan. See hõlmab siis seda, et nad ei söö päikesetõusust kuni loojanguni. Siin toimib see nii, et nad ärkavad kell 4.30 ning söövad tugeva hommikusöögi. Kell 18.30 tuleb paast lõpetada ning siis süüakse taaskord korralik kõhutäis. Pärast seda võid pimedal ajal veel süüa nii palju kui süda lustib või kõht kannatab. Üks mu töökaaslane on ka moslem ning neljapäeval tõi ta ema tohutu koguse sööki kella poole 7 paiku. Seega saime me kõik mõnusa kõhutäie, mis mulle oli veel eriti hea kogemus, sest sain proovida Põhja-India toite. Need on nii superhead, et täiesti uskumatu! Minu totaalne lemmik on Chole. Sel hetkel otsustasin, et pean kohe kindlalt India kokaraamatu ostma. Samal õhtul läksin uuesti kinno. Seekord töökaaslastega. Olin põhimõtteliselt 10.30st kuni kella 9ni tööl, sest me läksime kõik koos pärast poe sulgemist. Tellisime veel hiinakast süüa, panime ajalehed keset Hilfigeri uhket poodi maha ja sõime mõnusat dineed. Pärast kino sain lausa autoga ka koju, nii et eriti mõnus õhtu :)

• Tähelepanekud:

• Kerjused. Neid on siin väga palju. Nad imiteerivad käega a la leiva suhu panemise märke ja lihtsalt käivad sabas. Seda üsna pikalt. Meie poe juhataja ütles selle peale, et nad on lihtsalt laisad ja ei viitsi tööle minna. See tundub küll julge seisukoht, aga natuke tõtt on seal ka. Nimelt saavad kõik väga rasketes rahalistes tingimustes olevad inimesed riigi poolt endale korteri, aga paljud neist leiavad, et parem on korter välja üürida ja hullult pappi teenida. Samal ajal elavad nad ise tänaval ja kerjavad edasi. Kusjuurse nad pidid ka kerjates suure raha teenima. Kuhu nad selle kõik topivad on müstika. Ilmselt joovad maha või teevad narkotsi nagu igal pool mujalgi maailmas.

• Keeled: Hindi, Tamil, Inglise. Need kolm on need, mis on siinkandis põhiliselt esindatud. Indias on tohutult palju erinevaid keeli ning nende hulgas veelgi rohkem murrakuid. Samas on hindi enam-vähem ametlik riigikeel ning inglise keel ametlik ärikeel. Seega peavad kooli minnes kõik õppima mõlemat keelt, kuid nagu olen teada saanud, siis on võimalik ka hindit vahetada näiteks prantsuse keele vastu. Tihtipeale räägivadki paljud indialased hoopiski inglise keeles omavahel, sest see on kõigile kõige lihtsam, kuna ühist india keelt on raske leida. Näide: töö juures on mul 5 inimest, kes räägivad kohalikku tamilit, kuid üks neist ei räägi hindit. Kuues räägib hindit, aga ei mõika tamilit. Seega ongi suhtluskeeleks tihtipeale inglise keel, mis sobib mulle ideaalselt.

• Nunnu autosignaal. Liikluses signaali andmine iga 5 sekundi tagant on täiesti tavaline nähtus. Aga osadel Auto’del ei ole mingil põhjusel tavalist signaali ja selle asemel on neil üleval ukse küljes teistsugune signaal, mis teeb mängulooma piiksuvat heli. Üsna koomiline on küll, kui nad seda tuututavad ja iga kord tahaks naerma puhkeda. Õnneks on see neile nii ebameeldivasse kohta topitud, et nad kasutavad seda vaid viimases hädas.

• Konditsioneer on põhi värk. Igal hommikul tööle minnes hakkab mul nii tohutult palav, et tahaks üles sulada. Loomulikult on süüdi ka teksad, mis ei lase absoluutselt õhku läbi, aga kliima on siin ka ülimalt niiske. Niisiis kui ma tööle jõuan, siis tänan konditsioneeri. Kuid mööda läheb ainult pool tunnikest, kui olen täiesti maha jahtunud ja hakkab juba väga külm. Nii ma siis olen terve päev – kananahaga. Samas kui küsida kohalikelt, et kas neil ei ole külm, siis ütlevad, et konditsioneeri all on neil ka nats palav. Veidrus. Nad peaksid just lõdisema, aga ilmselt on neil mega kuumus lausa kontides.

• Kohalikud hüppavad autode vahele teele. Liiklus on siin väga tihe ja motikad ilmuvad nagu maa alt. Seega on siin turvaliselt (vähemalt minu jaoks) tee ületamine üsna raskendatud. Kohalikud aga lihtsalt jälgivad, et kui liiklus jääb veidikenegi aeglasemaks, siis nad lihtsalt hüppavad teele, panevad käe ette ja kõnnivad kõikvõimalike sõidukite vahelt läbi. Mina päris sellist strateegiat veel ei harrasta, aga kui läheb tee ületamiseks, siis tavaliselt jooksen kohalike kõrvalt küll. Nii kõige turvalisem ja kindlam.

• Junk-sms. Ma pole endale veel päris oma kohalikku numbrit saanud, aga suutsin õnneks ühelt korterikaaslaselt ajutise sim-kaardi laenata. Kui kaart oli umbes tund-kaks see olnud, siis vaatasin telefoni ja ohooo avastasin oma suureks üllatuseks, et mul on 1 vastamata kõne tundmatult numbrilt ja 3 uut sõnumit. Viimaste sisu on ainult reklaam ja mõttetus. Taolisi sõnumeid saan ma iga päev umbes 5-10 ringis. Mingisugused reklaamifirmad pidid niimoodi ka helistama suvalistele numbritele. Ilmselt see oligi minu vastamata kõne. Ja ma juba arvasin, et olen jube popp :D

Kuidas ma ära eksisin & veidi draamat (10.08)

• Transpordiga on siin ikka paras kammajaa. Bussiplaanid pole just kõige paremad, Share Auto täpset marsruuti ei tea ka keegi ja Auto liiga kallis, et iga päev sõita. Niisiis mõtlesin, et uurin erinevaid variante, et teaks, milline on kõige parem. Hakkasin hommikul tööle minema ja mõtlesin teist päeva järjest, et proovin bussiga Share Auto asemel. Eelmine päev ei olnud bussipeatust üles leidnud ja mõtlesin, et täna on ehk rohkem õnne. Kuna sellised ürgsed ja harimata kohalikud inglise keelt eriti ei kõnele, siis polnud väga tihanud küsida ka. Seekord olin julgem ja targem. Minu korteri kõrval on üks ümmargune park, mille ümbert saab vaid ühes suunas sõita ning keskelt saab ka läbi kõndida. Kõigepealt saadeti mind pargi teise otsa ja öeldi, et peatus on seal. Kui jõudsin sinna ja küsisin uuesti, et kus peatus on, siis juhatati täpselt teisele poole tagasi. Siis leidsin õnneks koha üles, aga bussi ei tulnud ja ei tulnud. Kui tundus, et on täiesti viimane minut minema hakata, siis läksin Autoga Skywalk’i kaubanduskeskuseni ja sealt Share Auto peale. Enamus teed tundus täiesti tavaline ja juba natuke tuttav, aga ühel hetkel ei tundnud enam ühtegi kohta ära. Alguses ei paanitsenudki, vaid mõtlesin, et nagunii lihtsalt ei mäleta. Siis aga hakkas juht ja kaks viimast reisijat küsima, et kuhu ma minna tahan. Ütlesin neile tänava nime ja näitasin kaardilt ka. Selle peale kostis juht, et ta ei lähe sinna ja pean maha minema. Väga tungivalt. Loomulikult polnud mul õrna aimugi, kus asun ning mõnda aega keeldusin maha minemast. Lõpuks ikkagi väljusin ning võtsin Auto, et kuidagi tööle jõuda. Kauplemisest ei tulnud ka suurt midagi välja ja pidin ikkagi 50 INR maksma selle pisikese sõidu eest. Tööle jõudsin u. 11.15 kella 10.30 asemel. Pahandada ei saanud, vaid pigem olid töökaaslased just mures, et kas kõik on korras.
• Täna ilmus meie korterisse üks venelanna, kes kolis siit välja, aga tema asjad olid veel siin. Meie majapidaja oli aga talle öelnud, et kuna siin elab 5 inimest 6 asemel, siis ta peab ka ikkagi see kuu üüri maksma. Kuna ta oli maksnud 10 000 INR deposiiti, siis ei saanud ka niisama maksmata jätta. Selle asemel, et siis rahulikult seletada ära, et tegelikult siin siiski elab 6 inimest ja normaalselt läbirääkimisi hakkas see tüdruk kõigepealt majapidajat telefoni teel sõimama, siis viskas toru ära ja karjus tohutult kõvasti, läks peksis kapiuksi (millel on peeglid muide) ning siis karjus veel veidi aega. Täiesti hüsteeriline ikka. Pidigi selline tüdruk olema + alkohoolik. Hea, et välja kolis :D
• Tähelepanekud:
• Suitsetamine on siin avalikes kohtades keelatud. Sellepärast alguses mõtlesin, et keegi siin ei tossa. Tegelikult nuka taga pidid kõik vanad korstnad olema.
• Alkoholi siin Chennais minu teada väga lihtsalt kätte ei saa. Õhtuti saab vaid hotellidest ja klubidest, kellel on eraldi litsents taotletud. Seega mõtlesin ka, et kohalikud väga ei joo. Samas rääkisid täna töökaaslased, kuidas nad joomas käivad ja mida kõike teinud. Teisest küljest sain osade AIESEC'i praktikantide käest sain aga teada, et siinsed peod üle kella 1 ei kesta.
• Taimetoitlus on siin väga levinud ja igal pool on eraldi taimetoidu menüüd ning restoraid. Subway restoranis on näiteks ka see, et taimetoidu võikud valmistatakse eraldi liha omadest, sest osadele taimetoitlastele ei meeldi, kui nende söök valmistatakse koos liha einetega. Siiski kui üks töökaaslane sai teada, et ma ei söö liha, siis tegi ta nalja, et ma ei meeldi neile enam. Ilmselt peetakse lihasööjaid eurooplasi lahedateks? Samas võrdluseks see, et ühe mu korterikaaslase töö juures ei lubata süüa ei liha, lehmapiima ega muna. Nii ta siis peab kaval olema ning eks ta vaikselt peidab muna võikude vahele ära ja teeb ka muid trikke.

Kuidas mulle mootorratas otsa sõitis jm.

• Kõndisin Skywalk’i poole, et tööle minna  ja vaatasin, et kahe teesuuna vahel on eraldusriba puha koos muru ja äärekividega. Seega ei hakanud suurt väga vaatama tagant, kas keegi tuleb või mitte, sest nagunii ei saa sinka-vonka sõita nagu nad tavaliselt teevad. See oli viga, sest kohe sõitis mulle üks mootorratas sisse. Mul oli õlgade ümber narmastega sall ja see jäi veel ta tsikli lenksu külge ka. Imekombel ei saanud ma üldse haiget ega vigastada ja tegelikult oli see isegi üsna naljakas, kui hakkasime koos mu salli sealt küljest ära harutama. Nüüdsest vaatan igal pool kogu aeg mitmele poole mitmeid kordi. Tegelikult on kõige parem kohalike järel joosta, sest neil omad koodid selged. 

• Paljudel veidi paremal järjel chennailastel on lisaks oma autole ka autojuht. Oma töökaaslaselt kuulsin põhjuseks lihtsalt seda, et tema ei julge selles liikluses sõita. Tegelikult on see lihtsalt mugavuse asi ja juhi hoidmine ei pidanud väga kulukas olema ka – kusagil 7000 INR (u. 2000 EEK) kuus. Minu arvates muidugi kallis ja mõttetu, aga samas siin on nii sürre töökohti, et autojuht on täiesti tavaline luksus. Näiteks avastasin, et meil Tommy Hilfigeris on väikse poe peale mitte üks täiskohaga koristaja, vaid hoopiski kaks. Mõlemad teevad 8h vahetusi. Korraga. Aga nende kuupalk on vist ainult 2000 INR. Võrdluseks see, et minu kuu üür on 5500 INR. Kuidas need inimesed elavad?

• Kui kliente ei ole, siis harrastan vahel töö juures ka muid hobisid. Ükspäev näiteks häälestasin ühe kitarri ära, sest kõik teised ütlesid, et seda on võimatu teha. Tõestasin neile siis vastupidist. Seejärel vaatasime u. 1500 pilti Hilfigeri igaastasest kokkutulekust Goas...mmmm oleks tahtnud seal olla!

• Päris naljakas, kui...

• sõidad rahulikult Share Autoga koju ja järsku käib kerge kräšš ning avastad, et teine Share Auto on sulle otsa pannud. Reaktsioon? Minu Share Auto juht hakkas loomulikult teisega mölisema. Jagelesid seal umbes pool minutit ja siis sõidsime „rahulikult“ edasi. Kindlustust siin ka kindalsti pole, nii et mis sa ikka väga kaua kära tõstad, eks?
• India naised leiavad minuga ühiseid jooni läbi kõrvaaukude. Üks India naisterahvas koputas mulle õla peale ja näitas mu kõrvarõngaste peale, seejärel enda kõrvaaukude peale, ise suurelt naeratades. Olen päris mitmel märganud kõrvad kuldseid rõngaid täis olevat. Osadel on ka näiteks ninarõngad. Taaskord kindlasti kullast. Sellel aga mingisugust usulist tähendust ei ole. Pigem ehk hõimulik või pärimusele omaduslik.
• küsid inimestelt juhiseid koju saamiseks ning igaüks juhatab sind erinevas suunas. Lisaks kasutavad nad siin vahel veidi veidraid väljendeid, millest ei saa kohe alguses aru. Näiteks "signal" on nende jaoks valgusfoor.
• Auto veel sõidab üsna arversatava kiirusega ja üks meesterahvas lihtsalt jookseb sealt välja. 

• Tähelepanekud:

• Siin kõnnivad lehmad või muud taolised loomad tihtipeale niisama tänava peal. Mõnikord koos omanikuga, mõnikord ilma.
• Naised on siin kõik väga vaoshoitud ja jätavad kuidagi sümpaatse mulje. Vähemalt need, kes näevad korralikud välja.

Esimene päev tööl Tommy Hilfigeris (07.08)

• Grishma (see AIESECi elamiskoha manager) pidi mind hommikul kell 9.30 peale võtma, et mind tööle viia. Pidin seal olema kell 10.30. Need, kellega koos elan ütlesid, et nagunii jäävad nad hiljaks, sest Indias lihtsalt on nii. Näited: (1) üks tüdruk ootas oma esimesel tööpäeval 4 tundi. (2) teine tüdruk ootas lennujaamas 6 tundi, et keegi AIESECist talle vastu tuleks. (3) seesama tüdruk ootas nädal aega iga päev, et keegi talle töö juurest vastu tuleks ja ta saaks tööle minna. Lõpuks tuli Grishma umbes kell 11 ja jõudsin tööle 11.30. Mu boss oli üsna pahane, aga õnneks polnud minu süü. 
• Töö ise mulle väga ei meeldi, sest tegelen lihtsalt Hilfigeri poes klientide teenindamise, kauba väljapanemise jms. Pole just management traineeship nagu lubatud oli, aga eks ma vaata, mis sellest saab. Ehk hakkab meeldima.
• Inimesed töö juures on supertoredad. Tohutult abivalmid, sõbralikud ja ka minu suureks üllatuseks väga vabameelsed. Ütleks isegi, et ei tee suurt vahet neil ja euroopa noortel. Ilmselt on ka sellepärast, et nad on kõik hästi haritud ja Hilfiger on väga korralik ning kallis pood. Seega on ka kliendid väga korralikud ja toredad inimesed. 
• Pärast tööd tuli mulle üks AIESECi poiss (Kartik) vastu, kes viis mind ka ühte supermarketisse. Seal kohtusime veel kahe hiinlannadest AIESECi praktikantidega. Samuti tohutult sõbralikud ja toredad. Käisime seal ka söömas ja kohvi joomas. Istusime maha ühte kohta, kus oli vähemalt 10 kiirsöögirestorani-kohvikut reas ja kohe lendas meie lauale sama palju menüüsid. Eriti hea ja lihtne ikka, kui ainult istud ja valid endale meelepärase restorani.
• Tähelepanekud: 
• Kohalikke transpordivahendeid on mitmeid. On tavaline buss, mis on puupüsti täis ja sinna üldiselt ei soovitata minna. Siis on Auto, mis näeb veidi meie velotakso moodi välja, ainult et see on mootoriga, metallist ja värvilt kollase-mustaga. Sinna mahub umbes 3-4 inimest ning kutsutakse ka vaese mehe taksoks. Järgmiseks on Share Auto, mis on samamoodi kollase-mustaga, lahtiste akendega (horisontaalsed trellid ees) ja umbes meie ekspressbussi suurusega. Sõidab vist kindlat marsruuti, aga peaks olema kiirem kui buss. Ja loomulikult saab ka võtta tavalise takso, mis on kõige kallim versioon. Kohalikud ise sõidavad kas eelmiste variantidega, autodega, rollerite, tsiklite või ratastega.
• Maja ees istub meil üks vanem meesterahvas, kes valvab, et mehed majja ei tuleks. Hoiab värava suletuna ning iga kord kui tuled, siis pobiseb midagi Tamili keeles ning ei taha sisse lasta. Pole veel aru saanud, mis ta probleem on. Olen ka kuulnud, et kui tuled öösel ja tahad sisse saada, siis ta ei viitsi oma toolilt püsti tõusta ja väravat lahti teha. Lihtsalt taidleb. Tal pidi see töö olema ka vist ainult sellepärast, et tal oleks kusagil elada, sest palka ta kas ei saa üldse või mingi olematu summa. Tõenäoliselt on sama teema ka nende Hilfigeri koristajate-turvameestega, kes lihtsalt teenivad endale ühe leivapätsi terve päeva tööga. Kurb, aga tõsi.

India...siit ma tulen! (06.08)

• Venemaal oli kohvri lukk lihtsalt koos kohvrilukutripiga ära tõmmatud. Praegu tundub, et midagi pihta pole pandud, aga kohver oli 200g raskem, kui CPH’s.
• Pidin Domestic lennujaama jõudma ja teadsin, et kusagilt läheb rahvusvahelisest lennujaamast buss selle jaoks. Lennujaam ise nii uhke, et pole olemas, aga see shuttle oli küll nagu vana pann. Järjekord oli megapikk ja kõigil oli niiiiiii palju asju (telekad ja muu selline kraam), et mõtlesin, et ei mahugi peale. Aga täiesti lõpp, kuidas need inimesed mahutavad nii ennast kui ka oma asju kõige väiksematesse kohtadesse ära. Omaette kogemus oli muidugi see, et sain koos kõikide kohalike indialastega koos sõita, kuulata kohalikku mussi jms. Lõpuks jõudsin ikka Domestic lennujaama kohale.
• Chennai lennujaamas oli jube vetsuhäda. Kui selle leidsin, siis leidsin eest kabiinides olevad augud ja ämbrikesega vett selle kõrval. Teadaolevalt siis on selline nähtus Indias väga tavaline ning vetsupaberit nad ei kasuta. Hügieeniks on vasak käsi ja sutsuke vett. Seega on üldiselt kõikidel välismaalastel oma vetsupaberirull kogu aeg kaasas. Nii ka nüüd minul. Igaks juhuks ütlen ka, et Chennai lennujaama vetsust tulin umbes sama kiiresti välja kui sisse läksin ning olin valmis ootama, kuni saan vetsupaberi.
• Lennujaamas olid mul ilusasti vastas 2 India noormeest. Nad pidid mu viima mu uude korterisse, aga me eksisime üsna ära ja ootasime iga nurga peal natuke aega, et küsida, kus see maja võiks olla. Lõpuks tuli kohale nö AIESECi elamiskohtade manager (Grishma), kes juhatas õige maja juurde. Läksime ukse taha ja koputasime, lasime kella ja helistasime sealsetele elanikele. Ei kippu ega kõppu. Läksin siis umbes kolmeks tunniks oma TN (traineeship) manager'i (Snigdha) juurde, kes pakkus mulle papaiat, õuna, mingisugust kohalikku kollast magustoitu (näeb välja nagu kokkupressitud kalamari, mis omakorda on nagu trühvli kujuga ja serveeritud samasuguse paberikorvikese sees), maguslaimi mahla (värskelt pressitud), eriti eriti vürtsikaid ja maitsvaid kartuleid ja sellele igaks juhuks peale ka marsi šokolaadi. 
• Lõpuks saime ka korterisse sisse. Siin on 1 suur tuba, köök, 3 magamistuba, kus igaühes magab 2 inimest ja igal toal ka oma vannituba koos vetsu ja dušiga. Seega 6 inimest terve korteri peale. Tegelikult peaks meid hetkel olema 7, aga üks Mehhiko tüdruk on hetkel ära ja ma magan tema voodis. Ta peaks tagasi tulema umbes nädala või veidi vähema pärast. Samas läheb 2 päeva pärast üks vene tüdruk minema, nii et ilmselt saan tema voodi endale. Elanikest: 1xTaiwan (Betsy), 1xUus-Meremaa (Emma), 1xMehhiko, 3xVenemaa. Kõik on väga super super toredad, aga 2 vene tüdrukut pole väga näinud ja nad tunduvad hoidvat omaette. 
• Tähelepanekud:
• Liiklus on kreisi! Peaks olema küll vasakpoolne liiklus, aga see on vist küll rohkem soovitus kui reegel, sest kõik sõidavad suht seal, kus soovivad. Okei, nad enam-vähem üritavad vasakul pool sõita. Tohutult palju liiklusvahendeid on tänaval ja kui hoiad 1 cm kaugusele ümbritsevatest sõidukitest, siis on ruumi veel küllaga üle! Mul võttis ikka ju**i jahedaks küll paar korda.
• Juba lennuki pealt vaadates nägin, et Chennai on tohutult suur linn. Maja maja küljes kinni, tänavad üsna kitsad ja linn ulatub välja väga kaugele. Tavaliselt ikka näed veidi linna piiri maandudes või ei ole üle linna lendamine nii pikk, aga seekord jäi küll suu lahti.
• Osad kohalikud magavad lihtsalt tänaval. Isegi keset päeva. Arvan, et neil pole lihtsalt kodu.
• Kraanist ei tule sooja vett. Samas on kogu aeg nii palav, et külm dušš on täiesti teretulnud. 
• Indias on haridus väga tähtis ja nad lähevad kooli juba max. 4 aastaselt. Keskkool saab neil läbi umbes 18 aastaselt ja pärast seda loomulikult kohe ülikooli. Seega on palju noori, kes on minust nooremad või sama vanad, aga juba baka või isegi magister käes.

Moskva lennujaam (05.08)

• Rahavahetuskohta pole, kaardiga igal pool maksta ei saa ja samas eurosid ka eriti ei tunnista. 50 eurose peale tehti mulle nägu, et neil pole tagasi anda.
• Vetsud on ikka kammajaa. Räpased ja haisvad, ei julge minnagi.
• Inimesed  (lennujaama töötajad siis) tundusid üsna üleolevad ja räägivad ainult vene keeles. V.a. need, kes on veits kõrgemal kohal ja kellega on tõesti vaja suhelda nagu näiteks security ja transfer kassa inimesed. 
• Kraade peaks olema umbes 35 väljas, aga ma tunnen ainult tohutut kuumust siin sees. Ja mul on teksad! Appi, kuidas ma homme Indias vastu pean!?
• Lennujaama peale on kokku täpselt 2 pistikupesa. Sain õnneks ühe endale :D Aaaa sorri, leidsin ühes kohvikus veel pistikupesasid, aga küsimuse peale kas võin neid kasutada, vastati mulle et need ei tööta.