- Taaskord õnnestus mul saada vaba laupäev ning seekord sain minna tripiple koos kahe korterikaaslasega. Sihtpunktiks Sripuram Golden Temple, mis asub linnas Vellore. See on Chennaist bussiga umbes 3h kaugusel. Ostsime lausa tuuripiletid ja start hommikull kell 7.00 – oiiiii kui vara! Unelesime kõik bussis, sest olime eelmine õhtu kella 2ni peol olnud. Siiski olime väga elevil ja väsimus kadus ruttu. Enne peamist sihtpunkti külastasime veel paari kohta. Esimesena ühte templit, kuhu saamiseks pidi ronima päris pikalt trepist üles. Edasi liikusime Vellore’i kindlusesse, kus olid kifti kujundusega sambad.
- Lõpuks Kuldse templi juures pidime läbima tohutud protseduurid. (1) Eemalda jalanõud ja anna need ühtede onukeste kätte, saad numbriga lipiku vastu. (2) Anna ära fotokas, telefon jms, saad numbriga lipiku vastu. (3) Mine mingist käigust sisse, kus oled sõna otseses mõttes ühes suures puuris, kuni otsustatakse, et sa võid nüüd edasi minna. Seal üritati meile ka veel selgeks teha, et ei või oma seljakottidega sisse minna ja peame ka need ära andma. Keeldusime ja tekitasime paanikat. Et kuldse templi juurde jõuda peab kõndima päris pika maa, sest selle ümber on tehtud väga ilus katusealune tee, mis on tähekujuline. Kogu selle ala ümbrus on väga korras ja tehtud väga roheliseks. Teekonna vahepeale on pandud erinevad eluõpetused ja tarkused usuraamatutest ning erinevate gurude ja õpetajate poolt.
- Kogu tripi jooksul leidsime erinevaid kohti, kus pakuti lahedaid kohalikke suupisteid. Me muidugi proovisime kõiki ja olime kurguni täis. Vellore’i kindluse alal saime lausa mingisugust tasuta magustoitu. Ei tea, kui ohtu see küll oli, sest siiski nö tänavatoit, aga õnneks ei juhtunud meie kõhtudega midagi. Seda tasuta toitu võtsime vaatamata selle suurepärasele maitsele vaid natukene ning ülejäänud andsime kohalikele koertele - nad nurusid niiiiii armsalt! Kõike peab ju proovima :)
- Teel kuldse templi juurde nägime ühte suurt ehitist, mis oli tagurpidi! Tõsiselt! Imekombel ükski indialane ei näinud seda ja nad ei uskunud meid. Tagasiteel siis istusime kolmekesi reas fotokad pihus ja tahtsime sellest pilti teha. Jesss...õnnestus! Seekord nägid ka bussis olevad indialased seda, kuid nad vaid kehitasid õlgu ja ütlesid, et see hoone on veel ehitamisel. Naljakas viis ehitada peaks mainima :D
- Hmmm...olen unustanud kirjutada, et päris esimene kord, kui siin ühel kolmapäeval klubis käisin, siis tehti minust ja mu korterikaaslasest pilti. Kuna see oli profesionaalne fotograaf, kes töötab ühe ajalehe jaoks, siis kirjutas ta ka meie nimed üles. Ühel laupäeval avastasin siis, et olengi ajalehte sattunud. Vot kus nalja – oled valge tüdruk Indias ja voilaaa oledki kuulus :D Vaata ajalehe pilti siit.
- Tähelepanekud:
- Kui alles saabusin Chennaisse, siis mõtlesin, et oooo kus siin on alles palju hotelle. Iga nurga peal on kirjas hotell. Tuleb aga välja, et paljud kiirsöögirestoranid kutsuvad oma kohta hotelliks.
- Lisaks erinevatele käemärkidele ja žestikuleerimisele ütlevad indialased paljusid asju kaks korda. Näiteks selle asemel, et öelda „tule“ ütlevad nad „tule, tule“ või kui keegi küsib mis su nimi on ning nad ei kuule esimese korraga, siis kipuvad nad ka seda topelt kordama. Seega ma tutvustaksin ennast Indiapäraselt kui „Grete, Grete“.
- Elektrikatkestused on igapäevased normnähtused. Ka näiteks minu töökohas Tommy Hilfigeri poes kaob elekter mitmeid kordi päevas ära. Keegi ei tee sellest aga absoluutselt välja – sh kliendid.
Juhtus suur ime ja sain reede asemel hoopis laupäeva töölt vabaks ning otsustasin seega minna ühte lähedalasuvasse linna nimega Pondycherry, vana nimega Puducherry. Kahjuks taaskord üksi, sest teised olid kas haiged, juba plaanid teinud või lihtsalt ei viitsinud. Niisiis ärkasin väga vara (nagu kohalikudki) ja buss startis juba 7.45. Olin väga väga väsinud ja lootsin bussi peal mõnusalt magada. Aga ei. Juht pidi ikka kogu aeg signaali laskma ning sõitma nagu hull, nii et kukun peaaegu istme pealt maha. Siin on maantee peale pandud takistused, mille vahelt pead läbi sõitma, et ei kihutaks. Enamik sõidavad, aga täie kiirusega sealt läbi, nii et suudad vaevu teel püsida ja õõtsud ühest teeservast teise.
Linnast: Pondy on endine tähtis Prantsuse kaubalinn ning on säilitanud oma prantslasliku hõngu. Prantsuse köök, vastavad tänavanimed, arhitektuur, asutused ja juust...mmmmm. Läksin esimesse toidupoodi, mida nägin ja sättisin ennast juustuleti ette umbes 15 minutiks, sest Chennais on ainult mingi rõvedus töödeldud juust (need, mis on tumekollased, pehmed ja iga viil kile sees). Ostsin hingehinna eest (ehk siis normaalse Euroopa hinnaga) parmesani ja šveitsi juustu. Mille poolest see linn veel kuulus on? Vastuseks on odav alkohol, sest see koht on jäänud puutumata meeletute alkomaksude poolt. Sellepärast märkasin seal ka rohkem sellekohaseid kauplusi. Olen aga kuulnud, et politsei teeb pistelisi läbiotsimisi busside ja rongide peal, et turistidelt see odav alkohol ära korjata.
Tuur nägi mul aga ette seda, et käiksin terve linna läbi, sest see on üsna väike koht. Puducherry muuseum, mitmed kirikud, templid, pargid ja rand. Üks lemmikutest oli Sri Manakula Vinayagar tempel, mille ees seisab suurem osa ajast elevant. Kohalikud ütlesid, et paneksin elevandi londi peale raha ja siis nad teevad pilti. Täitsin käsku ja oiiii kui hirmuäratav on tegelikult nii lähedal elevandile olla ja mitte teada, kas ta nüüd virutab sulle londiga, haarab kinni või sülitab :D Ta oli siis väga armas ja leebe minuga. Teine mõnus koht oli meri ja promenaad. Imelik, et lähen uude linna, käin kõik huvitavad kohad läbi ja siis olen ikka lainete ja mõnusa mereõhu poolt lummatud.
Ringi jalutades oli häirivaks osaks ainult see, et iga nurga peal tahtsid kohalikud mulle lehvikuid, kaelakeesid, kotte (loe: risu) müüa. Üks väike poiss tuli kohe alguses minu juurde, käitus väga asjalikult ennast tutvustades ja tundus ülimalt viisakas. Pärast mõneminutilist vestlust ütles, et tema bisness on väikeste riidest käekottide müümine. Loomulikult keeldusin, aga tema ikka käis mul sabas. Okei, sain lahti. Mingi aja pärast kohtusime taas. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Iga kord üritas mulle neid pähe määrida. Siis võttis veel kamba ka kaasa ja nad käisid mul kõik järel...“madam, madam“...ütlesin siis neile julmalt, et nad jätaksid mind rahule ning ähvardasin veel ka politsei kutsuda. Ainuke asi, mis vist toimib.
Päeva lõpuks olid mu jalad nii väsinud, et suutsin vaevalt püsti püsida ja tänu plätudele sain ka villid varvaste vahele. „Mõnus“ oli ka see, et sinna sõitis buss 3h 15 min, aga tagasi 5h. Jube! Mõtlesin, et jäängi bussi. Kuna see oli ka kõige odavam ja suvalisem buss, mis pole konditsioneeriga ning selle asemel aknad lahti, siis tundsin poole sõidu pealt, kuidas nägu on täiesti tolmune. Ei taha teada, mis mu kopsudest veel leida võiks.
Koju jõudsin mõnusalt. Täpselt siis, kui linna bussi pealt maha tulin ja oli 5 minutit koju kõndida, siis hakkas padukat tulema. Otseloomulikult olin täiesti läbimärg...aga see-eest tuju oli hea, sest see päev oli olnud väga mõnus.
- 24. augustil oli siin selline püha nagu Raksha Bandhan. Sel päeval näitavad õed-vennad üksteise vastu hoolt. Õed kingivad oma vennale teatud käepaela ning vennad kingivad selle puhul midagi endale meelepärast vastu. Kuulsin, et tihtipeale on selleks raha, aga see pidi lihtsalt kerge väljapääs olema...nagu igasuguste kingituste puhul. Kui õde-venda ei ole, siis tehakse kingitusi tädi-onupoegadele/tütardele.
- Jube, kui kiiresti tegelikult aeg läheb, sest iga nädal tundub aina lühem. Reedel (27. august) oli mul taas vaba päev. Sel puhul läksin ühte lähedalasuvasse linnakesse nimega Mamallapuram. Siin on võimalik minna hop-on hop-off bussiga, nii et lähed maha, kus soovid vahepealsetes peatustes ja siis ootad järgmist bussi, et edasi minna. Hind on väga soodne, kõigest 190 ruupiat, aga trikk on kahjuks aga selles, et paljud kohad on avatud ainult kindlatel kellaaegadel ning seda ei ole kusagile üles kirjutatud. Pead ise teadma, kus ja millal saad käia. Lisaks ei olegi võimalik ühe reisiga kõiki kohti külastada, sest kohti on rohkem, kui marsruudil olevaid busse, et jõuaksid tagasi koju viimase bussiga. Siiski, otsustasin mõnede kohtade kasuks ja hüppasin peale. Esimesena külastasin sellist kohta nagu the Five Rathas. Need on väiksed templid ja kujud, mis igaüks on nikerdatud vaid ühest kivist. Seejärel liikusin edasi Mamallapuram’i, kus käisin vaatamas merd ja randa. Otse mere ääres on ka väga kift tempel nimega the Shore Temple, kus ma käisin veidi igasugstes käikudes uuristamas. Ja noh, ega väga palju aega seal linnakeses just ei olnudki ja sellepärast otsustasin lihtsalt ringi vaadata. Oma üllatuseks leidsin eest väga laheda kivi nimega Krishna’s Butter Ball, mis seisab mäenõlvaku peal justkui hakkaks kohe-kohe alla veerema. Siiski, on see seal püsinud juba pikka aega. Selle tuuriga käisin veel „supervägevvõimsal“ Sealion Show’l. Peale minu oli seal veel üks perekond. Kuna meid oli nii vähe ja ma usun, et see koht on oma populaarsust kaotanud, siis ei viidud meid mitte suure vaateplatvormi äärde, vaid kusagile urkasse, kus oli pisike ümmargune bassein. Okei, lepin. Naljakas oli see, et nad üritasid teha asja jube ametlikuks ja lahedaks kasutades mikrofoni info edastamiseks ja veidrat muusikat. Kogu tekst tundus olevat kirjutatud suurele publikule. Kahjuks pakkus meelelahutust ainult üks hüljes. Samas väga armas hüljes, kes tegi päris kifte trikke. Show kestis kusagil 15 minutit (ainult!) ja saime veel pilti ka teha koos hülgega. Nunnu, aga kindlasti mitte 75 ruupiat väärt. Tagasi Chennais ja mõtlesin, et nüüd olen ju peaaegu kodus. Loomulikult suutsin ära eksida, mingites valedes linnaosades tuiata ja paar Share Auto juhti närvi ajada. Lõpuks oli endal ka kopp nii ees, et võtsin lihtsalt Auto.
- Tähelepanekud:
- Bussis ja Share Auto’s istekohad – mehed ja naised üldiselt eraldi. Mööda minnakse nii, et mitte sa ei tõuse püsti, et lasta teine inimene mööda, vaid tõmbad lihtsalt jalgu veits koomale ja vaata ise, kuidas välja saad.
- Enamus asju süüakse kätega. Isegi riisi. Ja vaieldamatult parema käega, sest vasak käsi on räpaste asjade tegemiseks nagu tagumiku pühkimine (tõesti käega!) ja mustade jalanõude eemaldamine. Siiski kui ei kasutata kätt, siis on abivahendiks lusikas, mitte kahvel. Olin ükspäev väga hädas, kui tahtsin töö juures pastat süüa lusika ja kahvliga. Pidin kahjuks leppima nuudlite noaga hakkimisega ja siis lusikaga nende kühveldamisega.
- Kas sa mäletad väikseid pakendeid Eestis? Siin on need veel täiesti alles. Näiteks nõudepesemisðvamme ei pea ostma 12-kaupa, vaid see on väikses 3ses pakendis. Ka krõpsud on veel miniatuursetes pakkides, mis meil olid tavalised siis, kui oli algklassides.
- Trenni teevad nad nii, et lähevad kõnnivad pargis. Siis teevad venitust ja vsjo. Muidugi ei kehti see kõigi kohta. Ja eelpool kirjeldatatud inimestel on tavaliselt korralik õllekas ka ees, nii et pole ime, et nad vormis pole.
- Bussijuhid sõidavad päris jubedalt ja kui tavaliselt hüppavad inimesed teele üsna suvaliselt lootes, et nad jäävad seisma/võtavad hoo maha, siis bussi ette ei hüppa keegi. Ei tea, kui tõsi see on, aga kuulsin, et bussijuhid saavad alla ajada 3 inimest ilma süüdistusteta. Lisaks, isegi kui neljas kord peaks juhtuma, siis süüdistusi ei saa esitada, kui bussijuht ei tule bussist välja.
